Kui üks hull kipub riigihümni ja jumala kallale, tekib suur hirm... On selline tunne nagu kistaks su sees midagi puruks. Ma olen alati hümni hardusega laulnud, mu tütar seisis kodus teleka ees püsti (käsutas mindki!) kui hümni lauldi ja see ON meile oluline. Arhailised sõnad ja paatoslik sisu ju ongi need, mis sellest hümni teevad. Kui see aga inimest ei liiguta, tuleks viga otsida inimeses, mitte aga hümnis. Samas artiklis väidab ajakirjanik, et Jumala poole "koogutamine" (kohutav, mis termin!) on oma aja ära elanud ja sellel ei ole mingit seost tänapäevaga. Isegi siis, kui sa oled ateist, ei tasuks solvata teiste usku, seda naeruvääristades. Tunnen selleks liiga palju toredaid noori usklike inimesi (kuuludes isegi nende sekka), et arvata nagu poleks usul tänapäeval enam kohta. Me vajame püsivamaid väärtusi, kui seda on kaasaegne värsirütm ja suupärasemad sõnad. Ja ma tõesti loodan , et neid, kes mõtlevad nii nagu noor ajakirjanik on väga vähe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar