Pühapäev, september 24, 2006

Valitud emotsioonid

Eilne kontsert - just see mida ootasin :) Et lisaks värisevale isamaalisusele ka korralik muusikaelamus, mis nauditav ja haarav. Kuigi minu jaoks vaid esireas, sest korraks eemal käies tajusin teravat vahet ja trügisin kohe lava ette tagasi. Tulemusi ootamata jalutasime Piritale, metsad ja meri - oo suvi, ta tuli tagasi! (sooja 23 kraadi)
Vedelesime päikese käes (piknik), kui ema helistas - no said oma presidendi, palju õnne :) Lele helistas - no, oled nüüd õnnelik - sinu pärast on meil nüüd rikaste president, krrrrr - sina oled süüdi - tuut, tuut.. toru hargile. Mis see siis nüüd oli? Tundub, et olen oma teismelise unarusse jätnud - miskit siin ei klapi, ainult mamma mõju see olla ei saa, ta on selleks liiga leebe - või siiski?

Õhtul pilte sirvides tõdesin, et päeva saagis oli vaid üks pärlike ja sedagi ei teinud mina, vaid Ando hoopis. (endale vabanduseks - kontserdi lõpus ei lasknud Kirke enam mu kaelast lahti, tee siis veel pilti!) Ja ometi, on veider avastada, et minul kui fotograafil jäävad pildid liiga tihti ainult oma peakolu sisse, teistele jagamiseks ei jagu. Ja see ei käi sugugi ainult eilse päeva kohta... On see siis kadedus, laiskus või hoopis saamatus?

Kolmapäev, september 20, 2006

Karmis võitluses


Tjah, ma ei ole küll niiiiii sinisilmne, et loodaks maailma muuta aga... Laupäev läheneb - ja ärevus kasvab koos sellega. Ma ei tahaks sugugi, et korduks see, mis riigikogus toimus. Kui saaks siis midagi muuta!
ANDKE MULLE KIRVES (SAAG, HAAMER, KANG...), IGATAHES!!!!!
Olgu nende valikutega kuidas on aga vassimist ma ei talu. Kas see ka kord kaob või vähemalt väheneb - lootus jääb...
Oma toetava häälekese ma juba andsin ehk on sellest piisakesest naaaatukenegi abi :)

Esmaspäev, september 18, 2006

Tööd ei karda me juhhei...


Peale rabamatka sain sellise energialaksu, et ei oska kohe kuidagi paigal püsida. Lausa vabatahtlikult käisin Türil maad kaevamas, see käsi mullas ja füüsiline pingutus sobis ikka suurepäraselt. Ilus must maa kaua ei püsinud, tuuseldasin korralikult seda hullu maasikavõsa ja istutasin kaunimad taimed sinna ümber.
No ja kui sealt aedlinnast tagasi sain, anti kohe uus koorem selga - Kirke vanker vahepeal katki läinud (JÄLLLLLLLLE!!!!!!!!) ja polegi teha muud kui laps seljas ringi kolistada. Nüüd pean plaani, et kas ehk oleks aeg sellest mugavast aga kallist riistapuust hoopis loobuda. Aga praegu proovime, et kes enne murdub - kas hakkab Kirke ilusasti käe kõrval kõndima või ostab emme uue vankri, kuhu rahutu laps korralikult ja kõvasti kinni panna.

Esmaspäev, september 11, 2006

Täiuslik puhkus


Taaskord jõudsin tõdemuseni - head asjad tulevad ise su juurde, tuleb nad ainult ära oodata :) Kolm tõeliselt nauditavat päeva on seljataga ja neis oli kõike ning enamgi veel kui oodata osanuks. Oli nii meeldivaid üllatusi, aimatavaid raskusi, rohket rõõmu väikestest asjadest ja salasoovide täitumist. Ei oskagi muud öelda kui - heaonollllla (parmupillikeeles)

Pühapäev, september 03, 2006

Valge laev

Peale ebaõnnestunud puhkust hakkasin kergelt hulluma. Vajadus lihtsalt olla, teha midagi ise - ilma lasteta, kasvab aina. Aeg-ajalt, kui on koos midagi vahvat tehtud, suudan selle unustada. Ja kuigi viimane nädal olen just koos lastega ja neile mõeldes palju teinud, on mõtted mujal. Igasugused vahvad segajad ja ahvatlused kisuvad mind kodust eemale, seiklema. Kirke tunnetab vist seda, ripub mul kaelas ja näitab kanget iseloomu.
Veider, kuidas ühes pildis on järsku kokku saanud need kaks - minu rahutu soov põgeneda ja see armas aga kange iseloomuga takistusriba :) Aga tegin selle MinuMaja üritusel - lisa pilte vaata aga jälle Kolumatsi galeriist.