laupäev, veebruar 28, 2009

Eksperiment kukkus läbi


Nädala aja jooksul neli inimest toita 150.- päevas, see oli säästu- eksperimendi eesmärk. Aga mul ei õnnestunud - nii palju raha kulutada, päeva keskmine tuli vaid 107,25. Nojah, oleks võinud rohkem kommi ja limpsi osta või midagi eksootilist aga ma ju üritasin mõistlikult majandada. Näljas me ei olnud, maiustusi said nii lapsed, kui meie emaga. Lisaks korralikule kõhutäiele üritasin iga päev midagi rohkemat pakkuda - banana split, viineripirukad, vahukoore kuklid, pannkoogid vaarikamoosiga, mmmm... Nädalavahetusel veel ka lõunasöök, mis minu kõhule oli aga liiast, pühapäeva õhtuks suutsin end vaevu liigutada, selline täisõginud põssa tunne oli. Kõige tüütum sellel nädalal oli aga see pidev arvutamine. See, mis ise poest tõin oli kontrolli all aga ema käis ju ka poes ja kulutas minu meelest tühja-tähja peale. Ühesõnaga, saaks palju väikesema eelarvega, kui ainult viitsiks mõelda, mida kotti-potti paned. Ometi tundsin ma tõelist kergendust, kui see nädal läbi sai, sest nüüd saan palju spontaansemalt tegutseda. Võin rahus asju ette osta, teadmata, millal ma täpselt neid vajan (külmutatud tooted, tangained, konservid need ju säilivad kaua). Võin mõnele kiusatusele järele anda, kui tuju tuleb (mul on nõrkus maitseainete järele). Ahjaa, on siiski üks asi miks meie eksperiment päris lihtne oli - me emaga ei tarbi ju kumbki alkoholi, tõeline kokkuhoid :)

reede, veebruar 27, 2009

Kollane



Pealt kuuldud jutud ja suust-suhu levivad kõlakad, veidi liigset lobisemist ja vastuste väljapressimist, väheke sõnade väänamist, natuke ilustamist, teravusi ja kontekstist väljarebimist. Lisaks veel mööda rääkimised, ütles üht mõtles muud, kuulis valesti – see kõik ja veel veidi saab kokku kollases uudises. Mul on aga kahju neist, kes selliseid jutte tõsiselt võtavad. Kahju neist, kes pahaselt kommenteerivad ja neist, kes nende kommentaaride peale solvuvad. Kahju neist, kes sellesse segadikku tõmmatakse ja kahju neist, kes seda kokku peavad kirjutama, pildistama, toimetama. Kahju neist, kes värisevad, kui klikkide hulk sai liiga väike või kommentaare polnud piisavalt. Hulk tühja infot, mis rahuldab küll paljude uudishimu, kuid teeb teistele haiget. Hulk tühja infot, mis annab tööd ja leiba. Surnud ring - kas pole? Mulle teeb haiget, et kuigi üritan oma tööd hästi teha, jään ma ikkagi üheks lüliks selles ringis, mis on tühja täis, tuubil valu ja valesid.
Õnneks on mu töös ka palju ilusat (parim osa on pikad portreelood) ja see aitab muud taluda. Ma hakkan mõistma, et kuigi mulle meeldib pildistada, ei sobi ma oma loomult paparatsoks, ka seda joont on mu töös tihti vaja. Kusagil stuudios konutada ja kasse, lapsi, lilli pildistada ma ometi ei suudaks, igav hakkaks. Kunstist, mis mulle enim sobiks aga ära ei ela...

kolmapäev, veebruar 25, 2009

Kuuma vett meega

Mind võluvad ikka targad mehed, pole midagi parata :) Esmaspäevasel pildistamisel tundsin end nagu põnevas loengus. Kuulasin suu ammuli. Tema aga imestas - kaljukits ja fotograaf, pole võimalik. Veidi aja pärast tuli jälle ringiga tagasi - sa oled 80-ndatel sündinud, eks! Ehhee, meelitaja :) Aga imestama ta jäigi, imelik miks küll?

Kes on pildil?
vihjeks: endine mesinik, õppinud usuteadust (jäi pooleli), õppinud laevamehhaanikuks (ka pooleli).

pühapäev, veebruar 22, 2009

Nõiutud


Ärata mind nõiduse kütkest
tiri mind välja unustuste mülkast!
Õhk on ahvatlustest paks,
kiusatusi tuubil täis
lubadused,
lubadused,
valed ja petuskeemid.

Uhkus ja Ahnus õgivad õõnsaks,
närivad tühjaks kogu metsa puud.
Puud aga kõigutavad muretult oma oksi
ja eputavad hõbedase säraga
nad ei mõistagi, et on seest tühja täis,
tühja täis...

Vaid üks tugevam tuuleiil
ja variseb kokku see võlumets
raginal,
karjumiste ja palvete saatel.
Hilja, liiga hilja abi paluda...

Ärata mind nõiduse kütkest!
Hoia, et mindki ei söödaks tühjaks,
et mu hing jääks alles,
et mu mõte jääks alles,
et mu tahe jääks alles.
Ärata mind nõiduse kütkest...

neljapäev, veebruar 19, 2009

Part ja konnake

Kirke vaatas ükspäev telekat ja ütles mõtlikult: "Võiks teha saate naljakalt kõndivatest inimestest. See oleks küll lõbus vaadata, kui käib nagu part." Ise jääb selle juures tõsiseks nagu vananev teleprodutsent, kes peab pidevalt midagi uut ja põnevat välja mõtlema ja nii päevast-päeva.
Tuulerõuged on aga Kirkel kordi hullemad kui Lelel, väike roheline konnake on aga väga vapper. Oleme talle rääkinud, et kratsida ei tohi. Ta sirutab käe sügeleva koha poole, aeglaselt ja nagu salaja. Siis aga tõmbab teise käega oma käe tagasi. Ei tohi kratsida! Määrimise ajal röögib nagu ratta peal ja siis jookseb jälle ringi, nagu polekski haige. Palaviku ei ole, las jookseb.

teisipäev, veebruar 17, 2009

Sadajama


Tuulerõuged on vist ainuke haigus, mis paneb lapsevanema kergendatult ohkama. Mina ootasin ja ootasin, millal see lasteiaias leviv viirus ometi kord Kirkeni jõuab. Just nimelt ootasin, sest lapsena põetult kulgeb see haigus kergemini, kui täiskasvanust peast. Ja ma tahan ju ometi oma lapsele parimat :) Esimesel päeval, kui täppe nägin, polnud tal isegi palaviku ja arst kahtles, et kas on ikka tegu tuulerõugetega. Tänaseks on selge, et ikka on, sest täppe tuleb aina juurde ja pisike palavik on ka.
Kirke haigusest sai aga mu emale päästerõngas. Ta saab nüüd keerulist mittekoondamist (kirjuta ise lahkumisavaldus või muidu...) edasi lükata. Haigusleht annab talle veidi lisaaega ülemusega kakelda. Jah, koondamine on praegu veel ikka väga pehme kukkumine. Karmimad variandid on aga - palka lihtsalt ei maksta välja, tööd ei anta enam, preemiast võid vaid und näha, sunnitakse kirjutama alla lahkumisavaldusele, palgata puhkus poolte kokkuleppel, korralisest puhkusest keeldumine jne jne. Töövaidluskomisjonis on järjekorrad uksest välja, polegi muud kui oota ja värise. Mina veel, noor ja tegus, kooliski käinud, ilmselt päris hätta ei jääks. Emal aga - põhikool, kutsekas ja lähenev pensioniiga. Ülemus ütles emale ühe ähvardusena umbes nii - inimesed on vähemagi pärast ennast ära tapnud...
Koledusi on veel aga kõigest ei taha rääkida, sõnun veel ära.
Homme on uus päev, ilusam kui täna, peab lihtsalt olema. Leiame ehk emale uue töö ja kui ei, siis oleme ka vähesemaga hakkama saanud. Eestis on peresid kellega võrreldes oleme meie ju lausa või sees :)
Homsest alustan, ekperimenti - kuidas saada hakkama, kui pere toiduraha on päevaks 150.- (nelja inimese peale) ma ise arvan, et saame väga hästi hakkama ja nädala lõpus peame veel peo ka maha.

laupäev, veebruar 14, 2009

Tardunud




Uskumatult tülpinud olen viimasel ajal. Sada jama korraga kaelas ja ma lihtsalt ei viitsi enam, ei jaksa, ei taha. Kui ellu ärkan, siis võib olla kirjutan rohkem, võib olla... Praegu panen lihtsalt ühe jäise kaadri siia. Sobib hästi mu pikka talveund iseloomustama.