Teisipäev, veebruar 17, 2009

Sadajama


Tuulerõuged on vist ainuke haigus, mis paneb lapsevanema kergendatult ohkama. Mina ootasin ja ootasin, millal see lasteiaias leviv viirus ometi kord Kirkeni jõuab. Just nimelt ootasin, sest lapsena põetult kulgeb see haigus kergemini, kui täiskasvanust peast. Ja ma tahan ju ometi oma lapsele parimat :) Esimesel päeval, kui täppe nägin, polnud tal isegi palaviku ja arst kahtles, et kas on ikka tegu tuulerõugetega. Tänaseks on selge, et ikka on, sest täppe tuleb aina juurde ja pisike palavik on ka.
Kirke haigusest sai aga mu emale päästerõngas. Ta saab nüüd keerulist mittekoondamist (kirjuta ise lahkumisavaldus või muidu...) edasi lükata. Haigusleht annab talle veidi lisaaega ülemusega kakelda. Jah, koondamine on praegu veel ikka väga pehme kukkumine. Karmimad variandid on aga - palka lihtsalt ei maksta välja, tööd ei anta enam, preemiast võid vaid und näha, sunnitakse kirjutama alla lahkumisavaldusele, palgata puhkus poolte kokkuleppel, korralisest puhkusest keeldumine jne jne. Töövaidluskomisjonis on järjekorrad uksest välja, polegi muud kui oota ja värise. Mina veel, noor ja tegus, kooliski käinud, ilmselt päris hätta ei jääks. Emal aga - põhikool, kutsekas ja lähenev pensioniiga. Ülemus ütles emale ühe ähvardusena umbes nii - inimesed on vähemagi pärast ennast ära tapnud...
Koledusi on veel aga kõigest ei taha rääkida, sõnun veel ära.
Homme on uus päev, ilusam kui täna, peab lihtsalt olema. Leiame ehk emale uue töö ja kui ei, siis oleme ka vähesemaga hakkama saanud. Eestis on peresid kellega võrreldes oleme meie ju lausa või sees :)
Homsest alustan, ekperimenti - kuidas saada hakkama, kui pere toiduraha on päevaks 150.- (nelja inimese peale) ma ise arvan, et saame väga hästi hakkama ja nädala lõpus peame veel peo ka maha.

Kommentaare ei ole: