Pealt kuuldud jutud ja suust-suhu levivad kõlakad, veidi liigset lobisemist ja vastuste väljapressimist, väheke sõnade väänamist, natuke ilustamist, teravusi ja kontekstist väljarebimist. Lisaks veel mööda rääkimised, ütles üht mõtles muud, kuulis valesti – see kõik ja veel veidi saab kokku kollases uudises. Mul on aga kahju neist, kes selliseid jutte tõsiselt võtavad. Kahju neist, kes pahaselt kommenteerivad ja neist, kes nende kommentaaride peale solvuvad. Kahju neist, kes sellesse segadikku tõmmatakse ja kahju neist, kes seda kokku peavad kirjutama, pildistama, toimetama. Kahju neist, kes värisevad, kui klikkide hulk sai liiga väike või kommentaare polnud piisavalt. Hulk tühja infot, mis rahuldab küll paljude uudishimu, kuid teeb teistele haiget. Hulk tühja infot, mis annab tööd ja leiba. Surnud ring - kas pole? Mulle teeb haiget, et kuigi üritan oma tööd hästi teha, jään ma ikkagi üheks lüliks selles ringis, mis on tühja täis, tuubil valu ja valesid.
Õnneks on mu töös ka palju ilusat (parim osa on pikad portreelood) ja see aitab muud taluda. Ma hakkan mõistma, et kuigi mulle meeldib pildistada, ei sobi ma oma loomult paparatsoks, ka seda joont on mu töös tihti vaja. Kusagil stuudios konutada ja kasse, lapsi, lilli pildistada ma ometi ei suudaks, igav hakkaks. Kunstist, mis mulle enim sobiks aga ära ei ela...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar