reede, oktoober 31, 2008

Unest tõustes


Ma ei oskagi öelda, mis täpselt mind selle pildi juures võlub. Ja ma ei pea silmas ainult fotot vaid seda kõike mida ma nägin, kui selle klõpsu tegin. Sel ajal kui laps unesid nägi, mina lihtsalt vaatasin teda. Nautisin talle langevat valgust ja varje, värve ja vorme, imetlesin seda pilti liiga kaua, enne, kui kaamera haarasin. Venitamise tulemusena magasin õige momendi lihtsalt maha. Ta ärkas mu kolistamise peale ja kohe krõps püsti, ilma ringutuse või haigutuseta. Kiirelt, veidi pahural moel viskas endalt teki pealt ja oligi voodist väljas.
Mõni päev tagasi hakkasin kirjutama üht luuletust " Valguse lapsed" ja tundsin vajadust seda pilti uuesti vaadata. Otsisin seda pilti tükk aega oma arvutist ja plaatidelt, no ei leia. Silme ees oli ebamäärane kujutis aga tahtnuks üle vaadata, mis täpselt kaadrisse jäi. Ei mäletanud muud, kui et vist suvisel ajal tehtud, sest just siis paistab mu aknast selline ilus valgus. Kui viimaks pildi ülesse leidsin üllatusin - see pilt sai tehtud ju vanaema sünnipäeval. Näed, kui hea, et on olemas camera data, nüüd meenus ka see, miks Kirkel magades pidukleit seljas oli.
Aga enda jaoks leidsin selle pildi võtme ülesse - unest tõustes. Imelühike hetk, mil uned veel sind oma võimuses hoiavad on lõppemas ja päev haarab su endasse. Mossitamisest pole kasu, magus uni on läinud :(

neljapäev, oktoober 30, 2008

Mulle meeldib haiglas :)

Kogesin taaskord, et pikale veninud kriisist aitab kõige kiiremini välja tulla uus kriis. Nimelt minu soigumiste peale jäi Kirke haigeks. Neljapäeva õhtul, kui ma usinalt pildistasin, helistas ema ja uuris, et kus lapse haigekassa kaart on, kiirabil on vaja teada. Ehmatasin korraks aga siis arvasin, et no jah arst ju koju ei tule, et lapsele tulebki kiirabi kutsuda, kui ise hakkama ei saa. Selgus, et asi on nõksa keerulisem. Kirkel olid sellised hingamisraskused, et pandi maski alla ja viidi haiglasse. Koju jõudsin öösel üheteist paiku, süda valutas aga emaga rääkida ei saanud, tal telefon tühi ja tumm. Hommikul pool kaheksa olin haiglas ja vahetasin ema välja. Kirke kiunus veidralt ja rääkis porgandi häälega. Arst vaatas lapse üle ja otsus oli lihtne - iga kahe tunni tagant tuleb adrenaliini lahust hingatada. Mõned rohud ka sisse võtta ja varsti peaks asi paranema. Aga koju muretsege see inhalatsiooni aparaat kindlasti - see asi hakkab korduma, hoiatas arst.
Kirkele haiglas meeldis, imelikud masinad ja vahva võrevoodi ja konnaprintsessi kardinad ja seebituubid kraanikausi kohal. Ainult süstimine ei meeldinud ja imelik olekski, kui see torkimine meeldiks. Vahelduva eduga rääkis kord kiunudes, siis tegi kolli häält ja korises. Kui ta laupäeval viimaks nagu vana mees rögisedes köhima hakkas, hingasin kergendatult - see on juba tuttav hääl.
Inhalaatori vajalikusest rääkis meile ka valvearst, kes meid laupäeva õhtul välja kirjutas. Ikka see sama jutt - see hakkab korduma. Eile käisime perearstil ja temagi alustas samaga. Ostke inhalaator koju. Neid kõige kallimaid (paartuhat krooni) pole mõtet muretseda, saab ka alla tuhande krooni eest kätte. Jah, kui meile teistele on selline masin lihtsalt mugav ja kiire vahend nohust-köhast paranemiseks, siis Kirkele on see esmaabi vahend. Otsingi nüüd sobivat aparaati, palgapäeval ostan ära. Loodan, et seda varem vaja ei lähe :)

kolmapäev, oktoober 22, 2008

Tahan olla vaalaskala


Panin sellise lause oma MSN-i nime taha ja nüüd nad muudkui küsivad, et miks ma vaalaskala tahan olla. Imelik, kui ma ütleks - tahan lennata, siis ei küsiks keegi, et miks? Selge ju kõigile - lennata oleks vahva. Mis mulle meeldib aga vaalaskala juures? Täpsutagem, pean silmas sinivaala. Mind võlub tema suur kogu ja majesteetlikus. Eeldan, et sellel loomal on rahulik meel. Suur on ta küll aga kiskja kombeid ei ole, ohutu seega. Kuigi hirmutav on juba fakt, et suur elevant mahub seisma tema keelele. Ja muidugi elab vaal keset suurt ja ääretut merd, kus nii ilus ja rahulik. Laine loksutab teda vaikselt (tema jaoks on iga laine väike), mulistab seal aeglaselt ja vahepeal puristab vett kõrgele taeva poole. Aeg-ajalt kohtub teiste omasugustega aga muidu selline eraku tüüpi või truu kaaslane oma paarilisele. Ja sinine on ta ka :) On ju ilus.

esmaspäev, oktoober 13, 2008

Fotokala uus tulemine


Ärevad ajad on jõudnud ka minuni. Pidev hirm koondamise ees, meeletu kiirusega suurenevad arved, sõnakuulmatud lapsed ja see tüütult pikale veninud paus suhete tasandil. Hulluks minemise eest kaitsen end peitu pugemisega. Unetud ööd on vaid üks märk stressist. Peale tööd istun kodus ja passin telekat, vahel loen, põletan küünlaid, ehh jooma pole õnneks veel hakanud :)
Üks silmarõõm mul siiski on ja see sobib mu praegusesse letargiasse vägagi. Nimelt olen lausa armunud fotokala uude kujundusse. Avaleht on magnet. Istun arvuti taga ja aina klõpsin seda linki - 4 järgmist juhuslikku pilti . Ja muidugi uurin hoolega nimesid, et kes kaladest hetkel sees on. Ma ei üritagi kellegagi suhelda, lihtsalt hea on tuttavaid nimesid näha. Ja pildid neil väikestel thumbidel tunduvad nii ilusad ja põnevad. Vahel klõpsan mõne neist lahti, reeglina suurest peast pool võlu kaob. Vahel kohtad tuttavat, juba ammu unustatud kaadrit - süda hakkab kiiremini taguma, nägu kisub naerule, meenub midagi ilusat. Jah, stressi vastu aitab üks korralik nostalgia laks alati. Lähengi tagasi kalasse :)

kolmapäev, oktoober 01, 2008

Näe kus peenutseja

Märkasin ühel päeval ehmatusega, et minu igapäevane lemmikjook ei maitsegi enam nii väga. Eelistan musta ja kange tee asemel hoopis valget teed, no roheline käib kah kuidagi. Ja et peol vaatan punasest veinist mööda, võtan meelsamini valget. Õlle olen hoopis ära unustanud. Oijah, hakkan vist snoobiks muutuma... Kui samas tempos edasi läheb, siis varsti hakkan veel taimetoitlaseks ja alkot ei tarbi enam üldse, joon vett - piisa mahlaga :)

Õhtul kooriproovis kuulasin kuidas mu korisev kõht laulmist segas. Alles siis meenus, et oot ma polegi täna suurt söönud. Hommikul kaks juustusaia, tass teed (rohelist) ja ongi kõik. Jälle üks selline päev kus ma lihtsalt unustan söömise. Toimetuses laua taga istudes joon vähemalt teed (seda valget) aga täna tormasin ringi ja polnud mahti sedagi teha. Oleks ju mõnus, kui sööma ei peakski iga päev vaid ainult siis kui aega on. Aega, et süüa teha ja aega, et seda nautida.
Ootan juba pühapäeva, siis on mul selleks aega :)