Ma ei oskagi öelda, mis täpselt mind selle pildi juures võlub. Ja ma ei pea silmas ainult fotot vaid seda kõike mida ma nägin, kui selle klõpsu tegin. Sel ajal kui laps unesid nägi, mina lihtsalt vaatasin teda. Nautisin talle langevat valgust ja varje, värve ja vorme, imetlesin seda pilti liiga kaua, enne, kui kaamera haarasin. Venitamise tulemusena magasin õige momendi lihtsalt maha. Ta ärkas mu kolistamise peale ja kohe krõps püsti, ilma ringutuse või haigutuseta. Kiirelt, veidi pahural moel viskas endalt teki pealt ja oligi voodist väljas.
Mõni päev tagasi hakkasin kirjutama üht luuletust " Valguse lapsed" ja tundsin vajadust seda pilti uuesti vaadata. Otsisin seda pilti tükk aega oma arvutist ja plaatidelt, no ei leia. Silme ees oli ebamäärane kujutis aga tahtnuks üle vaadata, mis täpselt kaadrisse jäi. Ei mäletanud muud, kui et vist suvisel ajal tehtud, sest just siis paistab mu aknast selline ilus valgus. Kui viimaks pildi ülesse leidsin üllatusin - see pilt sai tehtud ju vanaema sünnipäeval. Näed, kui hea, et on olemas camera data, nüüd meenus ka see, miks Kirkel magades pidukleit seljas oli.
Aga enda jaoks leidsin selle pildi võtme ülesse - unest tõustes. Imelühike hetk, mil uned veel sind oma võimuses hoiavad on lõppemas ja päev haarab su endasse. Mossitamisest pole kasu, magus uni on läinud :(
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar