kolmapäev, detsember 31, 2008

Pole halba heata ja vastupidi :)

Kartsin sel aastal, et need pikad pühad muutuvad tüütuks. Sõbrad on kuidagi kaugeks jäänud, ei teagi, kas kaladel on sel aastal mingeid pidusid olnud või mitte. Londonit ja Kareli mälestusõhtut ma nende hulka ei arvaks.
Nojah, on kuidas on aga sain, mida kartsin ehk siis kodusistumise. Esmalt jäin ise haigeks, täiesti ootamatult sain sellise seljavalu, et olin kaks päeva voodis, valuvaigistitega, krrrr. Hobusesalv ja reumavöö hoiavad mind praegu enamvähem vormis ja ma saan hakkama.
Siis võttis Kirke kätte ja jäi haigeks, kõrge palavik - muud näha ei ole. Paraneme vaikselt, eile hommikul ärkas ta 39,6 täna kõigest 38 - super, kas pole!!! Ööd oleme muidugi üleval, määrime ja räägime. Mina valutan oma selga, tema sonib ja räägib oma unedest.
Et mis selles kõiges head on? Aga vot, näiteks reumavöö pakendi peal olev kiri oskab ka lohutada, selliste sõnadega:
Lisaks väldib reumavöö rasva ladestumist vöö piirkonda, mis aitab säilitada kena figuuri.

No kas pole armas, saan lahti seljavalust ja tõesti, sellise pitsitava vööga on väga raske süüa, koguaeg on täiskõhu tunne.
Ja kui ikka aega on, siis leiab netis surfates veidraid asju. Kingitusi otsides sattusin ühele kummalisele leheküljele. Muu seas näiteks selline kingitus - imepulber, mis muutub vannivees tarretiseks - oo, erootiline lõdisev vannirõõm. Ei noh, see võib ju mõnus olla, seal löga sees vedeleda aga tekib üks küsimus. Kuidas ma selle tarretise pärast oma vannist välja saan. Et kas ummistab kogu maja torustiku ja peale lõõgastavat vanni saad veidi aktiivsemat tegevust - uputuse likvideerimine, torumeestega sahmerdamine jms. Jajah, ei ole halba heata :)
Head uut aastat!

neljapäev, detsember 18, 2008

Päris Jõuluvana

Jõulumeestega on üks segane värk, tulevad korra aastas, üleni punases ja ajavad kummalist juttu. Kirke ootas nagu kõik teisedki lapsed seda veidrat selli, ärevus hinges ja salmid peas. Tuligi Jõuluvana, kõik nagu olema peab, kott ja habe aga häälega oli midagi viltu, Kirke meelest. No tuttav oli see hääl, liiga tuttav. Tegelikult tundis laps juba ukselt selle mehe ära - see on Lele issi, teatas ta valjul häälel oma sõbrannadele. Ahh, mis juttu sa ajad, katkestasid ta jutu teised lapsed, ära sega. Vaene Kirke, ta oli algul nii rõõmus, et Jõuluvana tema tuttav on, siis aga tekkisid küsimused. Kahju, et ei teadnud, milline Jõuluvana lasteaeda tuleb, saanuks ehk last veidi ette valmistada. Aga noh, pole hullu - mida varem see jõuluehmatus saadakse, seda valutum. Eile õhtul oli Lele sünnipäev ja Action oli ka kohal. Mind paraku mitte :( Aga Kirke oli korraldanud tõsise ülekuulamise, katsus käe ja sõnaga, lasi endale raamatut ette lugeda ja kuulas hoolega seda häält - et kumb see siis nüüd on, jõuluvana või Lele issi. Hommikul, kui lasteaeda läksime ütles ta tähtsalt: "Tead sa, Lele issi ongi see päris Jõuluvana!" Peagi arendas ta teemat edasi ja jõudis loogilisele järeldusele, et tegelikult võivad kõik issid olla Jõuluvanad. Siit edasi aga tuli juba unistus - "Tead sa, ma arvan, et minu issi paneb praegu punast mantlit selga ja läheb oma laste juurde. On ju nii?"
Mulle on ausalt öeldes tema loogika suur kergendus, sest eks ka mina ole lapsena selle vanaga (näärivana oli siis) haiget saanud. Mis võiks olla parem, kui see, et laps suudab juba nii vara omad järeldused teha ega pea pimesi uskuma neid muinasjutte, mida isegi emme ei usu aga kõik ikka räägivad. On müstika, on oma arusaamad ja pole pettumusi.

laupäev, november 29, 2008

Kas mu laps on selgeltnägija?

Suur lumi on siis selleks korraks läinud. Reedel Kirket lasteaeda viies porisesin omaette, need lögalume vallid teede peal, vastik, vastik. Lasteaia ees oli tee eriti hull, autod olid lumme korralikud rööpad sisse sõitnud ja lapsed need mõnuga laiaks tatsunud. Märg lumi pressis läbi saabaste ja laps kukkus aina kummuli. Haarasin ta siis vihaga sülle ja tassisin väravani. Kirke aga ütles asjalikult: "Ära muretse emme, õhtuks on tee puhas!" Jaajjaaa, kohmasin vastu, teadmisega, et siit äärelinnast kaob lumi vaid sulades. Laps hoiule antud koperdasin läbi sulalume bussipeatuse poole ja ohhoo, mida ma näen. Mulle sõidab vastu lumesahk ja otse Kraavi tänava poole. Uskumatu aga tõsi! Õhtuks oli tänav puhas, vaid teeäärde oligi veidi lund maha jäänud. Ja see pole ainus kord, kus Kirke oma "selgeltnägemisega" mind tummaks on löönud. Hakka või uskuma, et lastel on kõik kanalid lahti ja info lihtsalt voolab nendeni, ole vaid valmis seda vastu võtma.

laupäev, november 22, 2008

Madeira

Üks igavene nikerdamine nende piltidega, no ei saa kuidagi nii nagu tahaks - kujundust pean silmas. Panin mingi valiku pilte Nagisse ja teen järgmine nädal (kui ikka aega on) mingi korralikuma valiku reisijutule. Tahan lihtsalt nii teksti kui pilte koos näidata. Kui enne ei jõua, siis juba järgmise nädala ajakirjast võib lugeda, paberlehest paraku ainult ja seal on ruumi vähe, koonerdama peab nii teksti, kui piltidega. Seniks siis üks vaade Madeira mägisetelt teedelt, aitab esialgu :)

Nüüd on lugu netiavarustes ka :)

reede, november 21, 2008

Kirke - juba neli täis :)


Tjah, täna on siis Kirke sünnipäev, see rõõmus plika sai neljaseks. Palju õnne :)
Minu mõtted on aga endiselt Madeiral, kirjutasin juba reisiloo valmis ja otsin võimalust suuremat hulka pilte koos tekstiga näidata. Pildigaleriid ei võimalda pikemat teksti panna, ilmselt tuleb käsitsi nikerdada. Varsti saab siis näha, kas sain hakkama.

pühapäev, november 09, 2008

Vahel tuleb rähn ka...


Käisin eile vanaemal külas, lobisesin nagu ikka oma tegemistest ja lastest ja kõigest, mis vahepeal juhtunud. Vanaema aina päris ja uuris, aga endast ei räägi. Palusin siis vanaema, et nüüd on sinu kord, räägi, mis siin ka põnevat on juhtunud. Vanaema naeratas, ohkas kuidagi kurvalt ja ütles:
"No mis sa nüüd, ei toimu siin midagi. Näed, istun siin akna all ja vaatan kuidas tihased pekki toksivad, vahel tuleb rähn ka..."

Jah, pikk sügis-talvine aeg on kätte jõudnud, aiatööd selleks aastaks läbi, lehed riisutud, lund veel ei saja. Nii ei jäägi muud, kui vaadata tihaseid ja vahel, kui veab, tekitab rähnipoiss veidike elevust. Toanurgas nurrub kass ja mängib telekas.

Vanaemast pole viimasel ajal pilti teinud, talle ei meeldi eriti, leidsin ühe paari aasta taguse kus Kirke alles pisike, kui nukuke :)

kolmapäev, november 05, 2008

Valgust sulle!

Tänane päev oli raske, see uudis, mida me olime kartnud jõudis viimaks kohale - hüvasti Karel! Et kurbi mõtteid eemale ajada, tuhnisin oma vanades failides ja leidsin midagi, mis mind rahustas - see on valgus. Karel, olgu valgus sinuga seal ja meiega siin!

Ma aastaringi kogun valgust
hõõglampide
ja küünlatulega

ja päiksepaistet,
suvesoojust
ma hingan sisse meela kirega.

Päev koidab taas,
ning kõigest aimdus
valgusest
mul silmist une viib...
Meel erk,
vaid luudes lasuv raskus
mind hoiab tagasi.

Ei annaks hetkegi
ma valgest päevast
öö pimeduse kanda.
Päev taandub siiski ja tulist hõõgust
ta õrnalt maale kallab.

Joon loojangut, kui armulauaveini...

reede, oktoober 31, 2008

Unest tõustes


Ma ei oskagi öelda, mis täpselt mind selle pildi juures võlub. Ja ma ei pea silmas ainult fotot vaid seda kõike mida ma nägin, kui selle klõpsu tegin. Sel ajal kui laps unesid nägi, mina lihtsalt vaatasin teda. Nautisin talle langevat valgust ja varje, värve ja vorme, imetlesin seda pilti liiga kaua, enne, kui kaamera haarasin. Venitamise tulemusena magasin õige momendi lihtsalt maha. Ta ärkas mu kolistamise peale ja kohe krõps püsti, ilma ringutuse või haigutuseta. Kiirelt, veidi pahural moel viskas endalt teki pealt ja oligi voodist väljas.
Mõni päev tagasi hakkasin kirjutama üht luuletust " Valguse lapsed" ja tundsin vajadust seda pilti uuesti vaadata. Otsisin seda pilti tükk aega oma arvutist ja plaatidelt, no ei leia. Silme ees oli ebamäärane kujutis aga tahtnuks üle vaadata, mis täpselt kaadrisse jäi. Ei mäletanud muud, kui et vist suvisel ajal tehtud, sest just siis paistab mu aknast selline ilus valgus. Kui viimaks pildi ülesse leidsin üllatusin - see pilt sai tehtud ju vanaema sünnipäeval. Näed, kui hea, et on olemas camera data, nüüd meenus ka see, miks Kirkel magades pidukleit seljas oli.
Aga enda jaoks leidsin selle pildi võtme ülesse - unest tõustes. Imelühike hetk, mil uned veel sind oma võimuses hoiavad on lõppemas ja päev haarab su endasse. Mossitamisest pole kasu, magus uni on läinud :(

neljapäev, oktoober 30, 2008

Mulle meeldib haiglas :)

Kogesin taaskord, et pikale veninud kriisist aitab kõige kiiremini välja tulla uus kriis. Nimelt minu soigumiste peale jäi Kirke haigeks. Neljapäeva õhtul, kui ma usinalt pildistasin, helistas ema ja uuris, et kus lapse haigekassa kaart on, kiirabil on vaja teada. Ehmatasin korraks aga siis arvasin, et no jah arst ju koju ei tule, et lapsele tulebki kiirabi kutsuda, kui ise hakkama ei saa. Selgus, et asi on nõksa keerulisem. Kirkel olid sellised hingamisraskused, et pandi maski alla ja viidi haiglasse. Koju jõudsin öösel üheteist paiku, süda valutas aga emaga rääkida ei saanud, tal telefon tühi ja tumm. Hommikul pool kaheksa olin haiglas ja vahetasin ema välja. Kirke kiunus veidralt ja rääkis porgandi häälega. Arst vaatas lapse üle ja otsus oli lihtne - iga kahe tunni tagant tuleb adrenaliini lahust hingatada. Mõned rohud ka sisse võtta ja varsti peaks asi paranema. Aga koju muretsege see inhalatsiooni aparaat kindlasti - see asi hakkab korduma, hoiatas arst.
Kirkele haiglas meeldis, imelikud masinad ja vahva võrevoodi ja konnaprintsessi kardinad ja seebituubid kraanikausi kohal. Ainult süstimine ei meeldinud ja imelik olekski, kui see torkimine meeldiks. Vahelduva eduga rääkis kord kiunudes, siis tegi kolli häält ja korises. Kui ta laupäeval viimaks nagu vana mees rögisedes köhima hakkas, hingasin kergendatult - see on juba tuttav hääl.
Inhalaatori vajalikusest rääkis meile ka valvearst, kes meid laupäeva õhtul välja kirjutas. Ikka see sama jutt - see hakkab korduma. Eile käisime perearstil ja temagi alustas samaga. Ostke inhalaator koju. Neid kõige kallimaid (paartuhat krooni) pole mõtet muretseda, saab ka alla tuhande krooni eest kätte. Jah, kui meile teistele on selline masin lihtsalt mugav ja kiire vahend nohust-köhast paranemiseks, siis Kirkele on see esmaabi vahend. Otsingi nüüd sobivat aparaati, palgapäeval ostan ära. Loodan, et seda varem vaja ei lähe :)

kolmapäev, oktoober 22, 2008

Tahan olla vaalaskala


Panin sellise lause oma MSN-i nime taha ja nüüd nad muudkui küsivad, et miks ma vaalaskala tahan olla. Imelik, kui ma ütleks - tahan lennata, siis ei küsiks keegi, et miks? Selge ju kõigile - lennata oleks vahva. Mis mulle meeldib aga vaalaskala juures? Täpsutagem, pean silmas sinivaala. Mind võlub tema suur kogu ja majesteetlikus. Eeldan, et sellel loomal on rahulik meel. Suur on ta küll aga kiskja kombeid ei ole, ohutu seega. Kuigi hirmutav on juba fakt, et suur elevant mahub seisma tema keelele. Ja muidugi elab vaal keset suurt ja ääretut merd, kus nii ilus ja rahulik. Laine loksutab teda vaikselt (tema jaoks on iga laine väike), mulistab seal aeglaselt ja vahepeal puristab vett kõrgele taeva poole. Aeg-ajalt kohtub teiste omasugustega aga muidu selline eraku tüüpi või truu kaaslane oma paarilisele. Ja sinine on ta ka :) On ju ilus.

esmaspäev, oktoober 13, 2008

Fotokala uus tulemine


Ärevad ajad on jõudnud ka minuni. Pidev hirm koondamise ees, meeletu kiirusega suurenevad arved, sõnakuulmatud lapsed ja see tüütult pikale veninud paus suhete tasandil. Hulluks minemise eest kaitsen end peitu pugemisega. Unetud ööd on vaid üks märk stressist. Peale tööd istun kodus ja passin telekat, vahel loen, põletan küünlaid, ehh jooma pole õnneks veel hakanud :)
Üks silmarõõm mul siiski on ja see sobib mu praegusesse letargiasse vägagi. Nimelt olen lausa armunud fotokala uude kujundusse. Avaleht on magnet. Istun arvuti taga ja aina klõpsin seda linki - 4 järgmist juhuslikku pilti . Ja muidugi uurin hoolega nimesid, et kes kaladest hetkel sees on. Ma ei üritagi kellegagi suhelda, lihtsalt hea on tuttavaid nimesid näha. Ja pildid neil väikestel thumbidel tunduvad nii ilusad ja põnevad. Vahel klõpsan mõne neist lahti, reeglina suurest peast pool võlu kaob. Vahel kohtad tuttavat, juba ammu unustatud kaadrit - süda hakkab kiiremini taguma, nägu kisub naerule, meenub midagi ilusat. Jah, stressi vastu aitab üks korralik nostalgia laks alati. Lähengi tagasi kalasse :)

kolmapäev, oktoober 01, 2008

Näe kus peenutseja

Märkasin ühel päeval ehmatusega, et minu igapäevane lemmikjook ei maitsegi enam nii väga. Eelistan musta ja kange tee asemel hoopis valget teed, no roheline käib kah kuidagi. Ja et peol vaatan punasest veinist mööda, võtan meelsamini valget. Õlle olen hoopis ära unustanud. Oijah, hakkan vist snoobiks muutuma... Kui samas tempos edasi läheb, siis varsti hakkan veel taimetoitlaseks ja alkot ei tarbi enam üldse, joon vett - piisa mahlaga :)

Õhtul kooriproovis kuulasin kuidas mu korisev kõht laulmist segas. Alles siis meenus, et oot ma polegi täna suurt söönud. Hommikul kaks juustusaia, tass teed (rohelist) ja ongi kõik. Jälle üks selline päev kus ma lihtsalt unustan söömise. Toimetuses laua taga istudes joon vähemalt teed (seda valget) aga täna tormasin ringi ja polnud mahti sedagi teha. Oleks ju mõnus, kui sööma ei peakski iga päev vaid ainult siis kui aega on. Aega, et süüa teha ja aega, et seda nautida.
Ootan juba pühapäeva, siis on mul selleks aega :)

reede, september 19, 2008

MinuMaja


MinuMaja pildid vedelevad mu arvutis juba pikemat aega. Sest see on üritus, kus kõik tulevad kaameraga ja muudkui klõpsivad üksteist. No vahele paar kaadrit kola ja loodust ka ikka. Esimese pildi kolmik pani mind vaikselt itsitama. Kõigil kaamerad kaelas - edevuse värk. See on üritus, kus võib vabalt kaameratega eputada, kes toob vana vene raua välja, kes demob uhkelt proffikat. Nemad itsitavad aga minu üle, kui ma neid üksteisele lähemale kamandasin ja loomulik olla palusin. 1:1
Teine pilt - Petslase rahulolev naeratus püsis pikalt ja et ta oli nii süvenenud oma kaadri imetlemisele katsetasin spioonivõtet. Teate küll, kaamera kõhul rippumas, väike kallutus ülesse ja umbes täpselt tulistad, sisse vaatamata, no lainurgaga tuleb see võte kindlamalt välja.
Järgmine tulistamise üritus on siis hingedepäeval Londonis. Peaks mingi suurema aktsiooni välja mõtlema, et lõbusam oleks.

neljapäev, august 28, 2008

Kolm kaunist sõna

Kui lapsed rääkima õpivad, teevad nad vahel nii armsaid vigu, et ei raatsi kohe kuidagi parandada. No vähemalt Kirkega on mul nii. Esimene sõna - KURVAD tähendab tema keeles pisaraid. Kas pole armas väljend ja seda ma pole tõesti raatsinud parandada ka mitte. Teine sõna on KUSTUKUMM aga temal käib see hoopis taskulambi kohta. Seda oleme me Lelega korduvalt parandanud ja naernud silmad märjaks, kui ta vastu vaidleb ja oma joru ajab. No mingi loogika selles ju on, et kustu-põlema seda lampi ju pannakse. Viimasel ajal on ta enamvähem nõus ka kustulambiga aga see on ka kõik. No jah, ega see olegi päris taskulamp, millega Kirke mängida tavatseb, täpsemalt otsmikulamp ja sellelgi on paelad ammu ära kadunud. Kolmas sõna NÄPUSÕRM käib loomulikult emme sõrmuse kohta. Seda ma öösiti sõrmes ei hoia ja Kirke jaoks on see igahommikune rituaal sõrmus või siis näpusõrm mulle näpu otsa aidata.
Nojah, lisaks sellele on ju veel vahvaid väljendeid. Näiteks, kui ta midagi teha ei viitsi, siis ütleb ta lihtsalt - mul on ju väikesed silmad, ma ei saa otsida (väiksed käed, ma ei saa teha jne). Ja kui ta ikka väga oma jonni ajab, siis võimsaima argumendina käib ta välja lause - mis minu asi on, see minu asi on! Vot selline plika siis.
Kõigele lisaks tundub mulle, et tal on ikka saarlase juured, sest miks muidu tema mötleb ja on röömus ja ei saa kuidagi seda õ-d välja öeldud :)

kolmapäev, august 20, 2008

Roosid minu akna all



Eile, enne öölaulule minemist sai need pildid tehtud. No on ikka visanud see roos pikkust. Igatahes akna taga on meil praegu korralik roosiuputus, lisaks punasele ja kahele kollase roosi puhmale, õitseb praegu ka pisikeste roosade õitega madal roosipõõsas. Valge kibuvits oli tänavu ka hullult õisi täis ja nii kõrgeks kasvanud, et peagi ulatub aknani. Aga meist saavad emaga varsti sellised kosmosemutid, kes aina istuvad akna peal ja vahivad üksisilmi õue. Siiski ei passi me niimoodi möödujaid, et oma uudishimu rahuldada vaid vaatame neid omaistutatud lillekesi nagu lapsukesi :) Rääkisin tööl, et mul akna taga õitsevad roosid, keegi küsis üllatunult - oot linnas või? Jajah, leidub hulle, kes oma kodutunde laiendamiseks istutavad ka paneelmaja ette roose. Valge kibuvitsa kaevasime välja metsast. Siis oli ta pisike nutsakas ja ega ma suurt lootnudki, et see üldse juurdub. Aga vot, nüüd on selline uhke põõsas kasvamas, kõigile imetleda. Ei ole kadedad :)

pühapäev, august 10, 2008

Hullud ajad


Leidsin Lauritsa kodukalt selle pildi ja üleskutse - Keera telekas kinni, aga ära teda veel komisjonipoodi vii. Äsja algasid Venemaa olümpiamängud Gruusias.
Ja-jah - hullud ajad. Ma pole küll nii äärmuslik, et põhimõtte pärast olümpiat ei vaata, mind see õnneks lihtsalt ei köida. Just - õnneks, sest muidu peaks veel tegema mingeid keerulisi otsuseid ja kellelegi aru andma. Nii juhtus hiljuti, kui ühe toreda sündmuse tarvis kingiraha koguti. Paraku pidin sellest ringist välja astuma, sest nii kogumise viis, kui ka palju muud hakkas mulle lihtsalt vastu. Ei osanud seda isegi väga täpselt sõnastada, lihtsalt tundsin, et ma ei taha selles osaleda. Seletama aga pidi ja sellest sündis tüli. Aga pigem olen tülis, kui sunnin ennast pidevalt tegema asju, mida mu sisetunne põlgab. Lihtsam olnuks anda see raha ja asi unustatud aga vot, miski mu sees käsib vastu puksida. Ja nii on see paljude asjadega, mõned neist väiksemad ja teised globaalsemad. Sisemine rahu sai ühest otsast taastatud aga teise otsa logistas ikkagi lahti. Hullud ajad...
P.S. Karelit pole me veel ikka leidnud.

pühapäev, august 03, 2008

Varjutus, osaline


Neli nädalat vabadust saigi läbi, homsest jälle tööle. Õnneks olid puhkuse viimased päevad mõnusalt päikest täis. Isegi päikesevarjutus ei suutnud kuuma suveilma rikkuda :) Paps nägi nii vahva välja, kui ta Türil oma aias seda ilmaimet uudistas, et võtsin seebika kotist ja tegin ühe klõpsu ka. Aga muidu sain kogu puhkuse ilusasti mööda saadetud, ilma et oleks suurt kaamerakolakat välja otsinud, ehh mis muretu elu.

laupäev, juuli 19, 2008

Kus sa oled Karel?

Kareli kadumisest on nüüd juba nädal, lootus kord kaob, siis tuleb jälle. Ma ei teagi, mis on parem - kas haarata kinni neist õrnadest vihjetest ja selle ajel tegutseda ehk siis otsida ja edasi otsida või käega lüüa, pisaraid valada ja tuimalt oodata, millal see asi kord lõppeb. Ma ju ei usu igat ennustajat ja kaardimoori aga praegu nii tahaks. Olen tüüdanud erinevaid inimesi, kel sedasorti teadmisi ja loodan, et need niidiotsad viivad kuhugi. Milline ilus päev see oli, kui üks selgetnägija andis lootust, kust otsida, kirjeldas maja ümbrust ja kinnitas, et poiss on elus. Millise õhinaga me tuhnisime, neis võimalikes paikades. Tänased vihjed on mustad ja koledad. Neid ei taha vastu võtta. Pea lõhub otsas nagu hull, hea et on puhkus - tööd küll ei suudaks teha. Nüüd siis palvetan vaid ja loodan leida vastust unedest. Hull lugu küll, nii tahaks midagi teha, aidata aga kõik tundub liiva jooksvat. Kus sa oled Karel? Ära anna alla, me leiame su, lihtsalt peame leidma!

teisipäev, juuni 24, 2008

Kui kange on eestlase jonn



Vihmases Jaanilaupäevas pole midagi veidrat, neid on ikka olnud ja jääb olema. Aga paduvihmaga, vettinud kilemantlis külmetada ja vabaõhuetendust nautida, selleks peab ikka veidi hull olema. Ja tervet kampa hulle ma eile ka nägin. Passisin koos teistega Vargamäel, kummikud jalas ja kaks kilemantlit üksteise otsas, vihma sadas ja lõppu polnud näha. Vahepeal tuli padukat, siis rabistas niisama. Lootsin vaikselt, et etendus jäetakse ära ja saan tagasi koju - sooja teki alla. Aga ei, jonnakas eestlane niisama alla ei anna - lausvihmas kükitavale publikule tuli aina lisa, vabu kohti otsiti hoolega, mõned jäidki seisma. Näitlejad peitsid end lava taga vihmakeepidesse, varjusid soojakutesse (publikul seda võimalust polnud) ja viskasid naljagi - taevas na rahutu, tea kas kisub vihmale :) Etendus algas siiski, näitlejad viskasid keebid nurka, mõned neist jooksid mööda põldu paljajalu ja peagi olid kõik ligamärjad. Vedelesid järveks muutunud heinamaal pikali, sest etendus nõudis seda, vaatasid taevasse ja naerutasid publikut repliigiga - pilved on na rahutud. Jajah, ma üritasin pilte teha, tilkusin nagu näitlejadki, sest kilemantel ei pidanud sajule vastu ja hakkas vett läbi laskma, tagumik oli juba ammu märg ja ainult varbad olidki veel kuivad, tänu kummikutele. Vaatasin seda palagani ja imestasin, miks pagana pärast need näitlejad seda teevad. Sest nad on professionaalid? Miks ometi publik nii kannatlikult paigal istub. Sest nad on raha maksnud? Kas tõesti pole kellegil nii palju mõistust peas, et öelda - Vabandage aga tugeva vihma tõttu jääb tänane etendus ära! Näitlejad on ka inimesed, minge teiegi koju, tehke sauna ja ärge külmetage siin! Aga ei midagi, ohh seda jonni ja kannatliku meelt. Meie Ingaga igatahes põgenesime peale esimest vaatust. Vaevalt olime autosse istunud ja veidi sõita saanud, kui tuli järjekordne sahmakas padukat, sadu oli nii tugev, et teed polnud nähagi. Etendus Vargamäel aga ilmselt jätkus, ilma kiuste. Või leidus siiski keegi, kes tõusis ja kisas läbi saju - Minge koju!!!!!

laupäev, juuni 14, 2008

Sinise lummuses


Nädal Portugalis täitis kõik mu ootused. Mõnus ja lihtne külaelu, imeilusad linnakesed, vahva seltskond ja muidugi see päike ja soojus ja vein :) Tegelikult ei viitsi ma praegu lobiseda, lihtsalt hea on olla. No ilm võiks ju siin kodus vähe soojem ja kuivem olla, aga seda mõnusam on toas kampsun seljas neid lõunamaa pilte vaadata. Teen mingi valiku, siis näitan rohkem.

esmaspäev, aprill 28, 2008

Kevad aknalaual


Ma olen oma lilledega akanalaual kuidagi märkamatult sõbraks saanud. Ilmselt on aega rohkem, ei kihuta pidevalt ringi. Mõned aastad tagasi ei tahtnud ma oma tuppa võtta ühtki lille peale kaktuse, sest nagunii närtsivad ära. Nüüd on mul siin terve aed, mõned õitsevad, teised kasvatavad lihtsalt lehti. Paar päeva tagasi hakkas minu rõõmuks kannike õitsema, see pott kingiti kunagi Kirkele. Oeh ma naudin seda sini-sinist värvi - nagu killuke taevast. Nii ma siis eile istusin pea tund aega ja pildistasin seda pisikest õiekest (tegelikult oli neid siiski kolm). Pärast imetlesin teist arvutis ja miksisin pildi kokku.
Ahh, kevad vist :)

neljapäev, aprill 24, 2008

Merereis, mis mõnus vaheldus!


Käisime lastega Stockholmis - nädalavahetuse kruiis, kaks ööd laevas ja päevake linnas. Enamus ajast kulus muidugi lastesõbralikes muuseumides - Junibacken ja Aquaria
Sinna Djurgardeni saarekesele oleks võinud jäädagi, sest lõbus oli nii lastel kui minul. Junibackeni ristisime kohe Pipimaaks ümber, kuigi seal on palju muudki. Kirke pärast vast eelkõige, sest juba hetkest, kui olime reisi plaani võtnud, rääkisime talle, et sõidame laevaga Pipi juurde. Kahjuks just seal, kus vaatamist kõige rohkem, pilte teha ei tohtinud. Väikeste vagunitega sõidutati meid mööda imelist maailma, pisikesed tegelased andsid minietendusi ja rong loksutas kord otse, kord keerutades, siis jälle kiigutas kõrgele lae alla. No, mis sa hing veel tahta oskad! Sabas seistes kirusime, et rong nii aeglaselt liigub, sõites tahtnuks aga hoogu maha võtta. Vahva oli!
Paljukiidetud Vasa muuseumi käisime aga viie minutiga läbi, sealt ei leidnud me endile midagi põnevat. Akvaariumid pakkusid aga jälle korraliku elamuse. Taaskord üks koht, kuhu ikka ja uuesti tulla sobib. Kahju ainult, et need põnevad kohad kodust nii kaugel asuvad. Päev sai kuidagi liiga kiirelt otsa ja Stockholmis niisama tiirutamiseks meil suurt aega ei jäänudki. Tagatipuks suutsime veel ära eksida ja kui laeva väljumiseni oli vaid kolmveerand tundi jäänud, seisime nõutult suure purskaevu juures ega teadnud kuhu poole joosta. Tallinki transfeer väljus kusagilt bussijaamast milleni me ei jõudnud ega jõudnud, kaardilt paistab ju kõik lihtne aga kohale ei saa. Otsustasime viimases hädas linnaliini kasuks aga ka see ei õnnestunud, sest sedagi peatust ei suutnud me kiirustades ülesse leida ja keegi ei osanud aidata ka. Nii tuligi oma viimased kroonid taksojuhile anda. Väike hirm oli sees küll, et tea kas viibki kohale, sest eestis ma sellise taksojuhiga sõita ei julgeks (teate need tumedad mehed). Aga laevale tagasi me saime ja oeh kui hea tunne see oli, tükike kodu ootas meid truult ja võttis ka vastu.
Reisist oleks rääkida veel palju, sest laste rõõm reisist oli kirjeldamatu. Kirke sai endale reisipikenduseks koju kaasa Pipi nuku ja Lele mingi veidra pusa, mis olevat jubbe moodne. No peaasi, et kõik jäid rahule. Minu suurim rõõm oli vaadata oma õnnelike lapsi :)

neljapäev, aprill 17, 2008

Varahommikune vallatus


Tänane päev sai veidi liiga pikk, äratus 5.30, kõik ikka selleks, et teha üks piisike reportaaž StarFM-i hommikuprogrammist. Kella viie ajal õhtul ma veel rabelesin viimaseid pilte klõpsida (juba sootuks teisel teemal), üllataval kombel aga väsimus veel tunda ei andnud. Koju jõudes pinge langes ja väsimus hiilis kiirelt ligi. Tegin lastele söögi valmis ja nägin tõsist vaeva, et mitte samasse köögilaua taha magama jääda. Nõrk olen, mis muud! Aga oli see päev nagu ta oli, tempokas ja töine, ühe värskendava vaatepildi osaliseks sain ma ometi. Ja juba varahommikul, raadioeetris ilusat musklimeest imetledes. No tegin pildi ka, ega sellist nalja juba igapäev näe - paljas poiss annab raadio otseeetris intekat :)

neljapäev, aprill 10, 2008

Koolituse lõpetas ruudulipp

Tänu kapriissele staarile (selle nädala kaanetüdruk ei lubanud end pildistada), sain kiirel tööajal terve päeva vabaks. Kasutasin selle ka mõnuga ära, läksin nimelt Overalli pressifotograafide koolitusele, muidu oleks pidanud pilte arhiveerima ja see töö mulle ju ei istu. No vot, oli vahva päev, sain mõned head ideed ja kinnitust juba teada-tuntud faktidele. Aga koolituse parim osa oli loomulikult vabakava, ehheee teadagi :) Ja kui fotograafid (vähemalt mul on selline mulje jäänud) tavatöös konkurentsi ei tunneta, erinevalt ajakirjanikest, ärapanijatest, siis tõelist võistlust sai nautida kardirajal. Ma olin esmalt veidi kõhklev, et eeee ilmselt ma siiski vaid vaatan. Aga, pärast esimest ringi tekkis hasart. Uhhhuuu ja veel milline! Poleks iial osanud arvata, et kihutamine ja kurvide võtmine võiks sellist naudingut pakkuda. Ja üllatus, üllatus - see spordiala, kus sisuliselt ju ainult istud ja veidi käsi liigutad, võttis mu higiseks ja hingeldama. Üllataval kombel sain ka korralikud ajad kirja, khm isegi mõnest mehest sai kiiremini sõidetud. No naiste konkurents oli olematu, kolmekesi võisteldes polnud raske esimeseks tulla. Nüüd tahan ma aga veel põrr-põrrrr-põrrrrrrr põristada. Suvel peaks minema mõnele suuremale rajale, noh et oleks vabalt ruumi neist ees koperdajatest mööda tuhiseda. Seal siserajal oli see veits keeruline, vähemalt minusuguse algaja jaoks.

kolmapäev, märts 19, 2008

Õnnepall

Kuidas kirjeldada ülimat õnnetunnet, sellist, mis tahab südame seest rebida, tõstab sind õhku ja paneb totakalt naeratama. Kõlab nagu armumine aga kas ikka on? Viimased paar hommikut olen ma just sellises meeleolus ärganud, õnnetunne, mida unes kogen on nii suur, et ma ei suuda edasi magada ja ärkan punkt 7.00 (tunnike enne seda, kui äratuskell tirisema hakkab).
Muidugi näen ma unes, et olen meeletult armunud - oma unenägude printsi. Esimene kord, kui selleks oli Naat, võtsin seda lihtsalt kui oma saamatust minevikust lahti lasta. Teisel hommikul aga oli mu objektiks üks kena sugulane ja see fakt ehmatas mind kergelt. Et, mis toimub - päris ära keeranud või. Aga kuidas saaks ma keelata endale armumist, olgu või unes. Sest jõu ja rõõmu annab see tunne ju terveks päevaks. Kevad ikkagi :)

Õnnepall ise oli mu esimeses unes selgelt näha. Unes kohtusin Naadiga mingis keldrisööklas. Märkasin ta laste käes jäätiseid ja tahtsin endale ka ühte. Kergelt lenneldes (õnnetunne oli mind juba haaranud) tantsisin nagu baleriin ruumi teise otsa külmikute poole. Mu hoog oli nii suur, et jäätist koukides vajusin kättpidi sügavale külmakirstu jalad õhus siplemas. Sain oma maiuse siiski kätte ja läksin lauda istuma. Mu pilk saatis ainiti järjekorda, naeratus mu suul venis aina suuremaks ning totakamaks. Ühtäkki tekkis mu käte külge seebimulli meenutav pall. See kasvas ja kasvas aina suuremaks ja suuremaks. Käsi liigutades venis see kaasa aga küljest ära ei tulnud, vedrutas vahvalt. Mina aga nautisin koos mulliga kasvavat õnnetunnet - õnnepalli, ega suutnud end paigast liigutada. Ma lihtsalt vaatasin kuidas Naat jõudis kassani, imetlesin oma õnnepalli (see sillerdas kaunilt nagu suur seebimull aga oli tugev, katki ei läinud vaid vetrus kergelt) ja nautisin õnnetunde kasvamist. Ärkasingi selle peale, et süda lõi liiga kiiresti ja õhk hakkas otsa saama.
Pärast vedelesin voodis ja mõtlesin, et teeks õige sellise maali - söökla, järjekord ja naeratava näoga naine seda vaatamas, patsutams oma käte vahel üht suurt ja veidrat mulli. Paneks pealkirjaks - Õnnepall. Huvitav, kas keegi saaks aru, mida paganat ma sellega öelda tahan. Igatahes seda maaliga edasi anda tundub hetkel magusalt suur väljakutse. Pilt on mu silmade ees väga selge aga teostada ma seda ilmselt ei suuda... Fotolavastus, isegi koos korraliku arvutitöötlusega, poleks aga pooltki nii lummav, et seda kõike edasi anda. Et las jääb edasi minu fantaasiate raamatusse, seal on nii mõnigi vahva kaader ees ootamas.

esmaspäev, märts 10, 2008

Kallistused


Teate neid kohustuslike pilte, et tee üks pilt meist koos. Ma ei oska neid enam hinnata, sest see on muutunud rutiiniks ja kunagi pole see mina kes pildile jääb, ikka teised. Eelmine nädal aga ma lausa ootasin oma järjekorda, mil saaks koos Kaika Lainega poseerida. tegelikult ootasin aga tema kallistust, pildile püüdmine oli vaid ettekääne. Varastatud kaisutusena see aga ei mõjunud, vana inimene värises üle terve keha, et mul tuli tahtmine teda hoida. Kõvasti ja kindlalt, et ta värin kaoks. Tundsin end suure emmena, kes pisikest kaitsta püüab teda enda vastu surudes. Ometi oli just Laine see, kes võttis ära mu nädal aega kestnud valu küünarnukis. Valuvaigistite ja kompressidega see ei taandunud, plaanisin juba arstile minekut, et kaua võib seda närivat valu kannatada. Mõistus hakkas juba sassi minema, olin tige lausa, nii valus oli see käsi mul. Ise ma Laine tädilt abi küsida ei tihanud, õnneks oli Inga, kes seda suutis :) Suured tänud neile, kes oskasid ja nägid aidata!

teisipäev, märts 04, 2008

Ajanihked


See üürike hetk une ja ärkamise vahel, tõeline meeltelumm, kui pea on täis kummalisi aistinguid ja mõtteid ja keegi ei saa neid sult võtta. Ma tõesti naudin seda ja tahaks, et see kestaks ja kestaks. Täna tundus aga mulle, et see hetk ei lõpegi ja on veninud lõputult pikaks. Nagu poolearuline tuikusin tänases päevas ja ütlesin välja asju, mida muidu enda teada hoiaks, suutmata oma öisest unest välja tulla. Unes olles teen vahel meelega midagi tobedat, sest tean, see on vaid uni. Või karjun ja märatsen mõnuga, sest siis on hommikul kerge tunne. Aga ärkvel olles tuleb end siiski kontrollida, paraku... Ma loodan, et minust pole saamas hullumeelset veidriku, sest tõmme on suur. Et keeraks lihtsalt ära, hüppaks kuskilt alla või lõhuks midagi või röögiks ja siis läheks tipa-tapa ilusasti rohelise plangu taha, tabelette neelama. Pilgutaks süüdimatult silmi, et oih, kas ma tegin midagi valesti, srry.
Ma tean küll, mis mind sellesse letargiasse viis. Üks hommikune telefonikõne tiris mind ajas tagasi ja kõnet lõpetades ei tahtnud ma enam siia aega ega linna tagasi tulla. Millal ma ometi suudan selle köie läbi nüsida, mis mind nõnda kinni hoiab? Heameelega teeks kohe nii, et lendaks ajas pikalt-pikalt edasi, et kõik see vahepealne piinlemine ära jääks. Lendaks otse aega, mil ma olen juba vanaema, ei parem juba vanavanaema. Istun oma metsaonnis, seitse seelikut ülestiku ja tõmban trepil istudes piipu. Lapselapselapsed jooksevad mööda õue ringi ja ma lihtsalt istun ja vaatan neid, ei muud...

pühapäev, veebruar 24, 2008

Jänku-Karvakera


Et siis vastan PilleRiinu üleskutsele veeretada blogipalli

Reeglid: võta endale kõige lähemal asuv raamat lahti ja kirjuta sealt blogisse välja esimene, viimane ja kuldne lause (suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda ikka raamatu autor ja pealkiri oma blogis ning viska pall edasi kahele blogijale.

Raamatuid vedeleb mu laual lausa kuhjas, osa on akna peal ja teine osa arvuti peal virnas. No Piiblit või lauluraamatut ma tsiteerima ei hakka, sõnastike samuti mitte, siis jäävad veel liiklusõpik ja ringliikluse skeemid - igav ju... Üks raamat siin laual on veidi teistlaadi, ilus ka. Valisin selle eelkõige seetõttu, et pean raamatust ajakirjale lühikese arvustuse kirjutama, et siis kaks ühe hoobiga.
pealkiri: "Tänan Sind, Jänku-Karvakera, imetoreda õhtupooliku eest" võib ehk veidi segadusse ajada. No mingi titekas, eksole. Aga ometi ei tahaks ma seda pelgalt lasteraamatuks liigitada, pigem ikka kunstiraamatuks. Sest raamatus on põhirõhk tõeliselt nauditavatel illustratsioonidel - must-valge graafika pole ju nii väga lastekas, kuigi Kirkele meeldisid need küll. Raamatu autor (pildid ja tekst) on hiinlane Jimmi Liao

1. Ma juhtusin olema loomaaias just sel päeval, kui teatati, et see kinni pannakse.
2. Me ajasime taga lendlevaid pilvi ja tuhisesime koos tuulega läbi õhu.
3. Seekord tahaksin ma veelgi kaugemale minna.

Aga kes edasi viitsib, mhm äkki ärataks Fazzu ja Tciku talveunest ülesse :)

reede, veebruar 22, 2008

Vaba hommik


Nautisin täna paari vaba hommikutundi - töövaba, lastevaba. Kuna ma olin sunnitud ühe pildi kiiresti toimetusse saatma, hakkasin pärast kohustusliku osa shopis edasi nikerdama. Ehh, täitsa mõnus - lihtsalt mängida, ilma mingi eesmärgita veidi gunsti teha. Et kõigele lisaks ka piisake loominguvabadust :)

Tööpäev algab mul täna aga alles 22.30 -umbes täpselt... Mingi moeetendus ja disko või ma ei teagi täpselt mis, viru keskuses miskipärast. Igatahes midagi tüütult igavat ja veel öösel, tobe lugu aga töö on töö. Teeme ära!

pühapäev, veebruar 17, 2008

Habras

Olen viimasel ajal selle kirjutamisega veidi tagasi hoidnud. Mõtteid on peas veerenud igasuguseid, võiks lausa öelda, et kostub pidev müra ja lärm aga kirjutama pole jõudnud. Mõneti on see ju hea, et kõik see, mis peas keerleb siia blogisse ei jõua. Sest hiljuti, kui mind kaamera ette vestlema meelitati, pidin hiljem kurvalt ohkama - ehh kuidas ma seda ometi ette ei näinud. Vana trikk ju, räägid pool tundi, vastad küsimustele ja pärast monteeritakse kokku just selline soust nagu pähe tuleb. Ajakirjandus ometigi, seda tehakse päevast päeva, isegi kui eesmärgid on üllad ja püütakse objektiivusele. Ja palju siis neid ausaid lugusid ikka on, müügiedule peab ju ometi ka mõtlema. Olgu selle tuha pähe raputamisega nagu on, mul on seda vana lugu lihtne unustada, mõnda teist ehk shokeerisin veidi ja loodan, et kõik rahuneb peagi. Sest peamine on ju see, et mina ise tean milline ma olen ja kui teised seda ei mõista, siis mis parata. Ega karjumine ja seletamine asja paremaks tee, igaüks arvab ikka seda mida tahab ja laseb end mõjutada teiste arvamusest, väljaütlemistest, esitlustest jms - tahab ta seda siis või mitte.

Aga tegelikult on mul üks armas ja ilus uudis ka. Üks mu ammu kirjutatud luuletus, sai kõrgusse tõstetud. Esmalt sai see endale viisi (tänu Sirje Kaasikule) ja nüüd, ohh imet sai laul omakorda kõikide laulude unistuste tasu. Nimelt pääseb see aastal 2010 vaimulikule laulupeole. Ilus kingitus, kas pole! Ei jõua ära oodata, millal seda oma kõrvaga kuulda saan...

teisipäev, jaanuar 29, 2008

Kurb tuleb välja


Kirke joonistas pilti ja seletas omaette:

Oi, pea tuli suur liiga. Nüüd silmad ja kurb tuleb kõik välja - üks, kaks, kolm, kuus, kaheksa... Emme on üksi kodus siin ja nutab, ähäh-ähähh, kurb tuleb põse peale, märg täitsa...

Jajah, nii siis tehakse emmest pilti, ikka kurb ja pisarad silmas, ehmatav kohe. Aga punased kingad ja sinine kleit, täitsa ilus ju :)

teisipäev, jaanuar 08, 2008

Raha tõi vabaduse


Seda linki vaatasin ma mitu-mitu korda. Lugesin pealkirja aga miski hoidis mind tagasi, lugema ei kippunud, et ahh, teadagi millest siin juttu. Vahepeal kontrollisin oma viking loto numbreid, no valed numbrid olen valinud, nagu ikka :( Ja jõudsin ringiga tagasi selle artiklini - Lotovõitja uue elu esimene päev. Lugesin ja suu jäi lahti, ei see tundus liiga ilus, et olla tõsi. Ma olin hetkeks selle mehega ühel lainel, vaidlesin veidi vastu, imestasin ja kadestasin, tahtnuks temaga tuttavaks saada, näha seda tüüpi. Väike kuradike mu peas kisas - see pole võimalik, ajakirjanik on selle loo lihtsalt välja mõelnud, see on eksperiment lugeja tunnete kallal.
Nojah, kui see kõik aga kõrvale jätta, siis tahes-tahtmata hakkasin mõtlema enda valikute peale. Mida ma ise teeks, mis mul puudu on, mille üle ma kurdan. Ja hirmus oli see sisekaemus - ma ei tea mida ma tahan. Mul on unistused aga neid ei saa raha eest osta. Ja kui mulle kukuks sülle suurem summa, siis ma ei teaks mida sellega peale hakata. Reisima ja asju ja kingitusi teha, seda kindlasti - aga mida ma muuta saaks. Kas ma tahaks üldse midagi muuta, parandada. Kohutav - ma olen kas liiga laisk, et sellele mõeldagi või puuduvad mul kõrgemad sihid. Ja ma vajusin tagasi oma arvuti taha ja klõbistasin klahve ja lugesin artikleid ja unistasin mehest metsast, kel on unistused ja vaikus ja vabadus.
Üks tuttav, kellele lingi saatsin ohkas, ja ikka on uue elu alustamiseks vaja raha.

Tjah, oleme orjad, rahaorjad ja selleks, et vabaks saada tuleb end vabaks osta, suure-suure rahaga muidugi...

Ja veel üks kommentaar - ma ei mõelnud sellele, et näe kus mees, kas ta enne ei osanudki elada, et alles nüüd. Ma tean, kui lihtne on sattuda sellisesse nõiaringi, et polegi muud kui töö ja kohustused. Ma olen ise selle sisse teadlikult põgenenud, et unustada mured, need mis hingele haiget teevad. Aga kui kord selles töötegemise (rahateenimise, kohustuste, võlgade vms. ) ringis sees oled, siis välja on väga raske pääseda. Nii võib kaotada küll ennast, kui ka sõpru, sest aega ei ole ja väsimus on suur. Just see lõik - Olin oma töö tõttu juba murdumise äärel. Ma olin lihtsalt nagu tühjaks pigistatud sidrun. Ma ei saanud juba tükk aega aru, milleks ma elan. Mis elu see on? Tervisele hakkas, mul olid südames pisted. - see pani mõtlema ja ehmatas mind. End töösse mattes saab unustada küll nii mõnedki mured, kuid samuti ka rõõmud...

teisipäev, jaanuar 01, 2008

Tuli, tuli - uue aasta esimesed minutid


Istusime lapsega akna peal ja vaatasime kuidas hoovis paugutatakse (puuksutatakse nagu Kirke ütleb, ic). Kibelesin õue, et rohkem näha, iga nurga taga ju käis see möll. Kui äkki lendas üks rakett otse naabermaja aknasse ja kohe läks ka tuba põlema. Karm tegelikult, sest enne oli klaasitud rõdu ja pärast alles toa aknad. Rakett põrutas otse tuppa nagu pärast selgus, läbi kahe akna. No muidugi läksin ma seda asja lähemalt uurima ja nägin kuidas hüsteerias teise korruse pidulised (ikka päris täis olid need noored) hüppasid koridori ukse kohal asuvale vahekatusele. Millegipärast ei suutnud nad koridori aknast sisse ronida ja rahulikult trepist alla tulla. Olid vist omadega nii sassis. Karjusid seal, mõned vanemad prouad tegid sama õues. Maja aga põles, leegid suurenesid ja rahvas tegi rahulikult pilte ning lasi rakette samas hoovis edasi. Olgu, olgu tuletõrjesse helistati ikka ka. Korteriomanik ise oli õues rakette laskmas ja nägi pealt kuidas ta tuba leekides lõõmab. Imelik, et keegi oma autost kustutit haarama ei tormanud, need peaks ju igas masinas olema. Esimene korrus, saanuks ehk midagi teha... Üks tuba neil igatahes hävis, teised said lihtsalt rohkelt tossu ja vingu, nagu ka paar ülemist korterit. Et nii siis algas see aasta, rohke paugutamise ja vaatamänguga. Kirke oli küll väga ehmunud, meie suuremad kuidagi tuimalt rahulikud.