Jõululaupäev möödus traditsioone järgides. Õhtusöök nagu ikka - sealiha praad, verivorst, hapukapsas. Kirke on, nagu ma talle armastan hellitavalt ütelda, "tõeline eestlane". See tähendab seda, et ta armastab süüa verivorsti ja seda rohke pohlamoosiga. Moosi kulub palju, nagu pannkookidelegi :) Nii olimegi kõik eile söögi suhtes üsna üksmeeles. Kõigile sobis. Ja üle pika aja oli see esimene kord, kui ma jõululauast ägisedes püsti tõusin. Juba aastaid vangutan ma liigsöömisest kuuldes pead, ahh see kusagil Ameerika maal, võõras mure... Ei tea, mis kiiks see mulle pähe lõi, et niimoodi priiskama kippusin. Ju tahtsin end ka kuidagi suuremana tunda ;)
Täna rikkusime aga veel üht vana kommet - süüa ära eelmise päeva lihalõigud. Tegime hoopis sushit. Täpsemalt siis norimakit, lõhe ja kurgiga. Rullimisega tegeles Lele. Mina keetsin riisi ja marineerisin isegi ingverit, sest meie poes seda sushi ingverit ei müüda. Sõin seda veel toorelt, taldrikule läksid tükid lausa kuumalt :) Aastavahetuseks peaks see aga parajalt tõmmanud olema. Wasabipulber seisab mul ka juba pikemat aega kasutult, nüüd läks siis asja ette. Väga tore oli, vahelduseks. Tahaks veel... Ema ja Kirke pidid aga võileibadega leppima, mis parata see toit neile ei kõlvanud. Kirke vaeseke hoidis lausa nina kinni, kui ma värske sushiga tuppa astusin. Nii jube-vastik tundus talle see.
Kõht läks kohe tühjaks, kui seda siin kirja panen. Peaks vist külmkapi kallale minema, natuke riisi on veel alles. Sojakastet peale ja ongi söök!
esmaspäev, detsember 26, 2011
kolmapäev, detsember 21, 2011
Vihma trotsides
Ma pole siia mõnda aega kirjutanud. No, kiire on olnud. Lisaks viib see pidev mure vanema tütre pärast, mõtted enda tühistelt teemadelt eemale.
Aga hea küll. Sai hiljuti töö asjus Lätimaal käidud. Uskumatult veider reis oli, vihma sadas ja teeaukudest läbi rallimine pani kõik sees keerama. Lisaks veel need lätikeelsed sildid, kus ühtki sõna pole võimalik lugeda, ilma, et keel sõlme läheks. Mul tekib veider eksimise ja kaose tunne, kui ma ei suuda vajalike silte isegi kokku veerida, arusaamisest rääkimata. Nagu halvas unenäos. Tõesti, ma ei imesta enam, miks enamus eestlasi ainult saldejumsi teab.
Kõige nukramal hetkel tuli aga meeletu koduigatsus peale. See juhtus ühe väga koleda taluõue peal, sadas paduvihma ja me olime tulnud, üllatus, üllatus - külla Jõuluvanale. See sinise hommikumantliga tüüp, kes lakkamatus vihmasajus lõkke ümber tantsis, ei suutnud näotut porimülgast kuidagi helgemaks muuta. Ainus soe siseruum oli ka mingi veider ehitussoojak. Miks meid sinna kutsuti, jääb arusaamatuks. Ma ei virise, sest võrdluseks on mul samasuguse vihmase ilmaga nähtud Mia Jõulumaa, kus oli vahva ja igati meeldiv, isegi kriitilisele lapsevanemale :)
See reis, oli nagu ta oli... Õnneks leidus ka üks pärl :) Minu lemmikpaigaks sai hoobilt Karosta. Sõjaväe poolt maha jäetud linnak Liepaja külje all. Meenutas mitmes mõttes Paldiskit ja natuke Maardut ja Tondit ja... Ilmselt on kõigis neis vene sõjaväelinnakutes midagi sarnast. Tulime bussist välja, tuul oli meeletult tugev, endiselt sadas vihma, korraks paistis taevas vikerkaar, siis sadu jätkus. Ja seal see oligi - see kirjeldamatu miski, mida reisidelt alati otsin. Mu meele tegid rõõmsalt ärevaks surfarid, kes nautisid seda detsembrikuist merd ja tuult. Neid vaadates sain minagi mingi omamoodi adrenaliinilaksu. Eriti tore oli vaadata üht tüüpi, kel lihtsalt vedeles seal laine peal. Lasi end (krrbrr...) külmal mereveel loksutada, nagu vanaproua mõnes spa-s mullivannis. Einoh, lihtsalt super! Klõpsisin pilte teha niikaua, kuni kärsitu giid seda lubas. Vihma sadas ja tuul oli jube, telet ka ei olnud kaasas, seega mingit head fotosaaki mul pole. Mälus on pildid õnneks olemas, juba seda kõike näha oli võimas!!!
Ma pean veel ühele pildile viitama, see on Karosta kirik omas keskkonnas. Eksootika, kas pole! Paraku ei saanud ma ise seda pilti teha, buss ei oodanud ometigi ühe segase fotograafi järel. Hetkel, kui kirku juurde saime, palusin peatust ja mind kallati korraliku paduvihmaga üle. Tee siis sedasi turistikaid. Ühesõnaga linkisin pildi linna kodukalt.
Ja külastage Karosta vangla kodulehte.
See muide oli koht, kuhu meid ei viidud ja mul on sellest ääretult kahju. Piimamuuseumi asemel, kus väljas lehmakoogi mulaazid, uudistanuks ma parema meelega seda veidrat vanglahotelli.
Aga hea küll. Sai hiljuti töö asjus Lätimaal käidud. Uskumatult veider reis oli, vihma sadas ja teeaukudest läbi rallimine pani kõik sees keerama. Lisaks veel need lätikeelsed sildid, kus ühtki sõna pole võimalik lugeda, ilma, et keel sõlme läheks. Mul tekib veider eksimise ja kaose tunne, kui ma ei suuda vajalike silte isegi kokku veerida, arusaamisest rääkimata. Nagu halvas unenäos. Tõesti, ma ei imesta enam, miks enamus eestlasi ainult saldejumsi teab.
Kõige nukramal hetkel tuli aga meeletu koduigatsus peale. See juhtus ühe väga koleda taluõue peal, sadas paduvihma ja me olime tulnud, üllatus, üllatus - külla Jõuluvanale. See sinise hommikumantliga tüüp, kes lakkamatus vihmasajus lõkke ümber tantsis, ei suutnud näotut porimülgast kuidagi helgemaks muuta. Ainus soe siseruum oli ka mingi veider ehitussoojak. Miks meid sinna kutsuti, jääb arusaamatuks. Ma ei virise, sest võrdluseks on mul samasuguse vihmase ilmaga nähtud Mia Jõulumaa, kus oli vahva ja igati meeldiv, isegi kriitilisele lapsevanemale :)
See reis, oli nagu ta oli... Õnneks leidus ka üks pärl :) Minu lemmikpaigaks sai hoobilt Karosta. Sõjaväe poolt maha jäetud linnak Liepaja külje all. Meenutas mitmes mõttes Paldiskit ja natuke Maardut ja Tondit ja... Ilmselt on kõigis neis vene sõjaväelinnakutes midagi sarnast. Tulime bussist välja, tuul oli meeletult tugev, endiselt sadas vihma, korraks paistis taevas vikerkaar, siis sadu jätkus. Ja seal see oligi - see kirjeldamatu miski, mida reisidelt alati otsin. Mu meele tegid rõõmsalt ärevaks surfarid, kes nautisid seda detsembrikuist merd ja tuult. Neid vaadates sain minagi mingi omamoodi adrenaliinilaksu. Eriti tore oli vaadata üht tüüpi, kel lihtsalt vedeles seal laine peal. Lasi end (krrbrr...) külmal mereveel loksutada, nagu vanaproua mõnes spa-s mullivannis. Einoh, lihtsalt super! Klõpsisin pilte teha niikaua, kuni kärsitu giid seda lubas. Vihma sadas ja tuul oli jube, telet ka ei olnud kaasas, seega mingit head fotosaaki mul pole. Mälus on pildid õnneks olemas, juba seda kõike näha oli võimas!!!
Ma pean veel ühele pildile viitama, see on Karosta kirik omas keskkonnas. Eksootika, kas pole! Paraku ei saanud ma ise seda pilti teha, buss ei oodanud ometigi ühe segase fotograafi järel. Hetkel, kui kirku juurde saime, palusin peatust ja mind kallati korraliku paduvihmaga üle. Tee siis sedasi turistikaid. Ühesõnaga linkisin pildi linna kodukalt.
Ja külastage Karosta vangla kodulehte.
See muide oli koht, kuhu meid ei viidud ja mul on sellest ääretult kahju. Piimamuuseumi asemel, kus väljas lehmakoogi mulaazid, uudistanuks ma parema meelega seda veidrat vanglahotelli.
esmaspäev, november 28, 2011
Jõud otsas
Ehitasime koos Kirkega tekkidest koopa ja mängisime nõida. Tema oli tark nõid ja mina läksin tema juurde abi saama. Palusin võlurohtu oma vanemale tütrele, et ta mõistaks rohkem puhata ja korralikult süüa. Tark nõid sai aru, et sellist tõbe peab hoolega ravima ja hakkas innuga tööle. Segas rohu valmis, enne veel, kui rohu kätte andis, käskis kirjutada seitse korda "nõiaudu mõjus" ja siis see rohi trennijoogi sisse kallata. Küll siis mõistus pähe tuleb :)
Läks mõni aeg mööda ja Kirke jonnib söögiga, et talle ei maitse ja ei mahu ja ainult kommi tahaks. Tegin omast arust kavala lükke, kratsisin kukalt ja ütlesin haigutades: "Peaks vist jälle selle targa nõia juurde minema, äkki tema saab aidata?!"
Kirke läks õnge, lippas ruttu koopasse ja hüüdis: "Nõid juba ootab!" Mina muigasin võidurõõmsalt ja läksin mänguga kaasa. Rääkisin siis nõiale oma mure ära ja palusin tal rohtu keeta. Nõid kuulas ja arvas, et sellega läheb veidi aega, nii kolm päeva umbes. Jätsin ta oma koopasse rohtu valmistama. Mõne aja pärast sain nõialt aga kirja:
KIRI NÕIALT
KAHIUKS MA EI SAA SU MURE AITATA
MUL EI OLE NENTE VÕLU IÕUTU
SESTMA KASUTASIN KÕIK TEISE TÜTRE PEALE
No mis sa kostad?!
Läks mõni aeg mööda ja Kirke jonnib söögiga, et talle ei maitse ja ei mahu ja ainult kommi tahaks. Tegin omast arust kavala lükke, kratsisin kukalt ja ütlesin haigutades: "Peaks vist jälle selle targa nõia juurde minema, äkki tema saab aidata?!"
Kirke läks õnge, lippas ruttu koopasse ja hüüdis: "Nõid juba ootab!" Mina muigasin võidurõõmsalt ja läksin mänguga kaasa. Rääkisin siis nõiale oma mure ära ja palusin tal rohtu keeta. Nõid kuulas ja arvas, et sellega läheb veidi aega, nii kolm päeva umbes. Jätsin ta oma koopasse rohtu valmistama. Mõne aja pärast sain nõialt aga kirja:
KIRI NÕIALT
KAHIUKS MA EI SAA SU MURE AITATA
MUL EI OLE NENTE VÕLU IÕUTU
SESTMA KASUTASIN KÕIK TEISE TÜTRE PEALE
No mis sa kostad?!
esmaspäev, november 21, 2011
pühapäev, november 20, 2011
Peolt peole
Äärmiselt mõnus laupäev oli :) Päeval pidasime Kirke sünnipäevapidu. Hommikul olin täiesti endast väljas, kui ei leidnud ülesse peokaunistusi. Terve tund läks raisku aga need lahtivolditavad vanikud jäidki leidmata. Vaatasin kella ja peas vasardas, see ja teine ja kolmas, kõik on tegemata aga mina tuhnin ikka veel kappides ja kapitagustes. Lõpuks kaunistasin toad õhupallide, paari paberiribaga ja sädelevate kangastega (viimaseid olen kaalukaupa ostnud lapse karnevalide jaoks, kunagi ei tea millal ta printsess või haldjas olema peab.) Õnneks polnud kuhugi kadunud lastele ostetud peopasunad ja näomaalingute värv ei saanudki otsa, kuigi enne pidu pabistasin seda poolikut pakki vaadates. Hiljem panin nad mängima üht lärmakat mängu - kõik peavad korraga mingi looma häält tegema ja üks laps, kel silmad kinni, peab ära arvama, kes millist looma mängib. Oh seda lusti ja elevust, mida see neis tekitas. Seda möllu oli uskumatult vahva vaadata. Ja polnudki vaja mingeid batuute ega ronimisredeleid. Ruumiga polnud ka kitsas ja sööki oli parasjagu. Vanaema voodisse mahtus puntrasse kogu seltskond istuma ja porgandid hapukoorega kadusid nagu nihuti. Vannitoa esisesse kitsukesse esikusse panin maha tantsumati ja see oli pidevalt töös. Lele toast (musta tapeedi, mustade kardinate ja musta laua ja musta diivaniga) sai saladuste kamber. Seal oli just paras tordivulkaanid põlema südata ja üks saladuslik auhindade jagamine läbi viia. Torti sõime põrandal istudes ja küllap oli seegi omaette elamus nende põnnide jaoks.
Pärast pidu koristasin kiiresti toad, jätsin sünnipäevalapse üksi koju ja läksin ise peole. Kõik oli nii mõnusalt tasakaalus. Nautisin imemaitsvaid hõrgutisi, head veini ja muidugi sõprade seltskonda. Mida sa hinge veel tahta oskad :)
Ahjaa, ootamatult on koduveinid peole trüginud. Minu õunavein ja Julia rabarberiveinid said küll hämmastvalt kiirelt otsa. See kodune kuiv õunaveini (või raberberivein) sobib imehästi kerge lauaveini asemel. Mõnus seltskonnajook. Punast veini tahaks aga endiselt viinamarjadest, selle osas olen vist veidi nõudlikum ka, päris igasugust millegipärast juua ei taha. Seega ei üritagi ma ise punasele viinamarjaveinile alternatiivi tegema hakata. No vähemalt esialgu mitte. Aga täna maitseb õunamahl väga hea, vein las ootab veidi.
Pärast pidu koristasin kiiresti toad, jätsin sünnipäevalapse üksi koju ja läksin ise peole. Kõik oli nii mõnusalt tasakaalus. Nautisin imemaitsvaid hõrgutisi, head veini ja muidugi sõprade seltskonda. Mida sa hinge veel tahta oskad :)
Ahjaa, ootamatult on koduveinid peole trüginud. Minu õunavein ja Julia rabarberiveinid said küll hämmastvalt kiirelt otsa. See kodune kuiv õunaveini (või raberberivein) sobib imehästi kerge lauaveini asemel. Mõnus seltskonnajook. Punast veini tahaks aga endiselt viinamarjadest, selle osas olen vist veidi nõudlikum ka, päris igasugust millegipärast juua ei taha. Seega ei üritagi ma ise punasele viinamarjaveinile alternatiivi tegema hakata. No vähemalt esialgu mitte. Aga täna maitseb õunamahl väga hea, vein las ootab veidi.
teisipäev, november 15, 2011
Tühjus polegi nii paha
Peas on nii palju mõtteid, et ma tunnen lausa füüsiliselt, et rohkem ei mahu. Ometi pole ma kippunud neid jagama. Liiga isiklikud, natuke valusad ka aga ei midagi nii jubedat, mis aja möödudes ei laheneks.
Öösiti maadlen ma nendega, vastu hommikut läheb uni ära ja siis käib peas üks hull lärm. Unise peaga tundub see kõik nii oluline ja õige. Iga sõna, mille nähtamatule paberile kirja panen, on välja ütlemist väärt. Hommikul teadagi on kole kiire ja kõik need mõtted tunduvad lausa tobedad. Päeva jooksul tulevad vahel jälle meelde. Sähvaki! Vahel on piinlik, vahel naljakas, vahel teeb uuesti haiget. Tahad sa siis seda või mitte. Pikapeale harjud ära, ei märkagi, et keegi su peas midagi podiseb.
Eile käis üks kallis külaline, rohkem küll Kirke külaline. Oma teada olin tema tulekuks valmis ja naersin iseenda valu üle. Mõtlesin kelmikaid lauseid välja, mida saaks naerdes õhku loopida. Aga ikkagi oli raske, pea hakkas juba lõuna paiku valutama, õhtuks olin kohutavas pinges ja tundsin end nii vana ja väsinuna. Õnneks oli veini, see tegi paremaks, pani põsed õhetama ja silma särama. Öö oli aga ikkagi tüütu ja täis hiigelpikki monolooge. Millal ma küll ometi sellest jamast lahti saan!
Täna käisin töö pärast Vihula mõisas, otsest kohustust ei olnud, lihtsalt tuli selline tahtmine kaasa minna. Sinna ja tagasi sõites, lasin mõtetel lihtsalt olla. Selline tühine tunne oli, miski ei karjunud peas. Vahtisin päikest läbi autoakna ja keskendusin kulgemisele. Ma ei olnud roolis, haigutasin kõrvalistmel. Sellest tüütust sõidust sai aga omamoodi teraapia. Väga veider teraapia, sest sisuliselt tegelesin ma ju enesepiinamisega. Vabatahtlikult sättisin end istuma kinnisesse ruumi, teades juba ette, et mingit lõbusat jutuajamist ei teki ning aknast paistab vaid igav maantee. Ainus, mida sel sõidul teha saab, on lihtsalt oodata, et millal see ükskord lõppeb.
Peaks ikka spa-sse minema ja seal aega surnuks lööma, vähemalt lastel on lõbus :)
Öösiti maadlen ma nendega, vastu hommikut läheb uni ära ja siis käib peas üks hull lärm. Unise peaga tundub see kõik nii oluline ja õige. Iga sõna, mille nähtamatule paberile kirja panen, on välja ütlemist väärt. Hommikul teadagi on kole kiire ja kõik need mõtted tunduvad lausa tobedad. Päeva jooksul tulevad vahel jälle meelde. Sähvaki! Vahel on piinlik, vahel naljakas, vahel teeb uuesti haiget. Tahad sa siis seda või mitte. Pikapeale harjud ära, ei märkagi, et keegi su peas midagi podiseb.
Eile käis üks kallis külaline, rohkem küll Kirke külaline. Oma teada olin tema tulekuks valmis ja naersin iseenda valu üle. Mõtlesin kelmikaid lauseid välja, mida saaks naerdes õhku loopida. Aga ikkagi oli raske, pea hakkas juba lõuna paiku valutama, õhtuks olin kohutavas pinges ja tundsin end nii vana ja väsinuna. Õnneks oli veini, see tegi paremaks, pani põsed õhetama ja silma särama. Öö oli aga ikkagi tüütu ja täis hiigelpikki monolooge. Millal ma küll ometi sellest jamast lahti saan!
Täna käisin töö pärast Vihula mõisas, otsest kohustust ei olnud, lihtsalt tuli selline tahtmine kaasa minna. Sinna ja tagasi sõites, lasin mõtetel lihtsalt olla. Selline tühine tunne oli, miski ei karjunud peas. Vahtisin päikest läbi autoakna ja keskendusin kulgemisele. Ma ei olnud roolis, haigutasin kõrvalistmel. Sellest tüütust sõidust sai aga omamoodi teraapia. Väga veider teraapia, sest sisuliselt tegelesin ma ju enesepiinamisega. Vabatahtlikult sättisin end istuma kinnisesse ruumi, teades juba ette, et mingit lõbusat jutuajamist ei teki ning aknast paistab vaid igav maantee. Ainus, mida sel sõidul teha saab, on lihtsalt oodata, et millal see ükskord lõppeb.
Peaks ikka spa-sse minema ja seal aega surnuks lööma, vähemalt lastel on lõbus :)
kolmapäev, november 02, 2011
Serviti, õeke, ikka serviti!
Tänu häälekesele nurgas võin nüüd rõõmu tunda koduveini villimisest, täpsemalt korkimisest. Esimesed korgid, mida peale suruda proovisin tunnistasin kõlbmatuks. Ostsin uued, veidi peenema otsaga ja surusin need peale toore jõuga, mida mul paraku nappis... Et lihtsam oleks suruda, võtsin ühe tavalise plastmassist purgikaane abiks, vajutasin kahe käega laiemale pinnale, siis keerasin jalad ümber pudeli ja tõusin ettevaatlikult nagu akrobaat pudeli kohale. Jajaa, ma sain mõne korgi isegi sel moel sisse surutud. Hullumeelne!!! No aga mis teha, kui mõistust ja raha (korkimisseadeldise ostmiseks) napib. Mõtle, mõtle, mõtle - kordasin ma iseendale ja no saingi targemaks :) Ok, veidi lugemist oli siiski ka abiks. Nüüd võisin ma korke suruda peale vaid pöidlaga ja kasutusse läksid ka need paksud (esmapilgul sobimatud) korgid. Milles siis nipp? Ahhhaa, see oli lihtne. Tuli vaid neid korke nii umbes pool tundi soojas vees leotada. No ma pidin neid muidugi vägisi vee all hoidma aga see oli lihtne. Igatahes muutusid need leotades pehmeks nagu plastiliin ja pudelisuule pressimine oli lapsemäng.
teisipäev, november 01, 2011
Eestlane ei jäta jonni
Nagu ikka, ei valmi ükski suur projekt vaidluseta. Kisma EKA uue maja ümber on lihtsalt inetu. Ma tõesti ei tahaks elada selles majas, mille kõrvale (või peaks ütlema külge) uus maja on plaanitud. Suur kolakas, väga suur. Muidugi on tore, kui tekib väljak maja ette aga veel toredam oleks, kui see kolakas oleks elumajadest na-atuke kaugemal.
Linnaarhitekt loodab naiivselt, et kui selline väljak juba olemas, viiakse autod maa alla ja jalakäijad saavad taas (enne Viru keskust) üle tänava jalutada. Kas tõesti? Või on see ainult õigustuseks järjekordsele pilvelõhkujale?
Olen isegi EKA lõpetanud ja saan täiesti aru, et uut maja on vaja. Küsimus on minu jaoks hoopis selles kuhu, millist ja mis hinnaga? Kas tõesti need inimesed, kes mõistavad, mida tähendab elamine pilvelõhkuja külje all, on lihtsalt tobe takistus kellest võib vabalt üle sõita. Ausalt öeldes, ma väga loodan, et nad oma kodu eest edasi võitlevad. Jõudu neile selles! Sundvõõrandamine kõlab minu jaoks nagu küüditamine. Et taaskord tugevama õigusega võtame selle, mis soovime. Mul on häbi, et elan sellises linnas. Kas tõesti pole Tallinnas enam vaba maad? Muidugi, kesklinnas on toredam. Inimesed, võtke mõistus pähe! Ohutegur on olemas ja mitte ainult see, et lähedal olevad majad võivad muutuda ehituse käigus varisemisohtlikuks. Suurem oht on minu jaoks hoopis järjekordses pretsetendis - korra tülikad naabrid sundvõõrandamise abil paika pandud, korratakse seda veel ja veel...
Päikesevalgust nende majade elanikud suurt enam ei näe, see-eest peavad nad endile hankima eriti tihedad rulood, et uue klaasmaja valgus neid ei pimestaks.
esmaspäev, oktoober 24, 2011
Pärmimaitse
Teine laar veini saab kohe-kohe valmis. Paar päeva lasen veel selgineda, mitte rohkem, siis hakkan ümber villima. Aga juba praegu on tunda vahe kahe erineva veini vahel. Suurim erinevus pole niivõrd maitses, see peabki erinev olema. Õunavein piisakese astelpajuga on magusam ja õuna-ebaküdoonia vein happelisem. Asi on hoopis kõrvalmaitses ja see mulle ei meeldi.
Kääritasin need kaks veini erinevate veinipärmidega (esimene kord kasutasin Varleki veini valmistamise retseptpakki ja teine kord Veinivilla õunaveini eripärmi komplekti. Osaliselt oli ka tehnoloogia erinev. Valreki pärmi kasutades tuli suhkurt panna kahes jaos, Veinivilla omal läks kõik korraga. Lisaks oli Veinivilla pakis bentoniit (selitaja), mis tuli sisse panna kohe alguses ja see savilöga värvis kogu laari nii koledaks, et ma lausa ehmatasin. Mõlemad on selged ja klaarid aga Valreki pärmiga tehtud veinil on endiselt tuntav pärmi maitse. Kui ma kääritamise ajal seda tundsin, uskusin, et see käib protsessi juurde ja lasin veinil õpetusest veidi kauem mulksuda, et sellest lahti saaks. Seistes läks asi veidi paremaks aga paraku tunnen ma endiselt seda maitset. Veinivilla pärmi kasutades ei tundnud ma pärmimaitset ka käärimise käigus, ei tunne seda ka nüüd. Minu, kui algaja veinitegija lihtne järeldus on see, et järgmine kord eelistan Veinivilla spets õunaveini pärmi.
Ära juuakse ilmselt mõlemad veinid. Mõned julged, kes proovinud on, pärmimaitset ei tunne. Võibolla olengi liiga pirts või ülitundlik. Kui poole aasta pärast midagi alles on, siis teen uue võrdlustesti.
Veebruari lõpu seisuga: Mõlemad veinid on mõnusalt joodavad, maitse on tuntavalt pehmemaks läinud. Maitseb nagu kerge lauavein. Paraku pole suurt midagi alles. Tobe lugu on see, et ma tõesti ei mäleta enam, kumb on kumb. Väga sarnase maitsega said, üks on veidi happelisem, ei muud. Katsetasin hiljem ka väikese lisandiga, lasin kuu aega kaneelipulgal valmisveinis hulpida. Väga tore sai, tegi maitselt ümaramaks. Lõhn aga oli meeldiv üllatus. Esmalt võttis maha minu jaoks natuke liiga tugeva ja natuke spetsiifilise lõhna, mille mõlemad veinid olid kaasa saanud. Kaneeli lõhn oli aga kerge, mitte liiga pealetükkiv. Seistes läks seegi väiksemaks.
Kääritasin need kaks veini erinevate veinipärmidega (esimene kord kasutasin Varleki veini valmistamise retseptpakki ja teine kord Veinivilla õunaveini eripärmi komplekti. Osaliselt oli ka tehnoloogia erinev. Valreki pärmi kasutades tuli suhkurt panna kahes jaos, Veinivilla omal läks kõik korraga. Lisaks oli Veinivilla pakis bentoniit (selitaja), mis tuli sisse panna kohe alguses ja see savilöga värvis kogu laari nii koledaks, et ma lausa ehmatasin. Mõlemad on selged ja klaarid aga Valreki pärmiga tehtud veinil on endiselt tuntav pärmi maitse. Kui ma kääritamise ajal seda tundsin, uskusin, et see käib protsessi juurde ja lasin veinil õpetusest veidi kauem mulksuda, et sellest lahti saaks. Seistes läks asi veidi paremaks aga paraku tunnen ma endiselt seda maitset. Veinivilla pärmi kasutades ei tundnud ma pärmimaitset ka käärimise käigus, ei tunne seda ka nüüd. Minu, kui algaja veinitegija lihtne järeldus on see, et järgmine kord eelistan Veinivilla spets õunaveini pärmi.
Ära juuakse ilmselt mõlemad veinid. Mõned julged, kes proovinud on, pärmimaitset ei tunne. Võibolla olengi liiga pirts või ülitundlik. Kui poole aasta pärast midagi alles on, siis teen uue võrdlustesti.
Veebruari lõpu seisuga: Mõlemad veinid on mõnusalt joodavad, maitse on tuntavalt pehmemaks läinud. Maitseb nagu kerge lauavein. Paraku pole suurt midagi alles. Tobe lugu on see, et ma tõesti ei mäleta enam, kumb on kumb. Väga sarnase maitsega said, üks on veidi happelisem, ei muud. Katsetasin hiljem ka väikese lisandiga, lasin kuu aega kaneelipulgal valmisveinis hulpida. Väga tore sai, tegi maitselt ümaramaks. Lõhn aga oli meeldiv üllatus. Esmalt võttis maha minu jaoks natuke liiga tugeva ja natuke spetsiifilise lõhna, mille mõlemad veinid olid kaasa saanud. Kaneeli lõhn oli aga kerge, mitte liiga pealetükkiv. Seistes läks seegi väiksemaks.
laupäev, oktoober 22, 2011
Unes või ilmsi
Kui sa kohtad sarnase mõttemaailmaga inimest on see suur õnn. Kui veab saavad teist sõbrad. Aga kohata oma unenägude maailma mõnes filmis, no see võtab keeletuks. Ühelt poolt uni, mille tajud ja meeleolud on nii haprad, et pelga kirjeldusega seda edasi ei anna. Ja siis film, olgu see kui tahes kunstiline, on siiski väga konkreetne, valminud mitmete erinevate inimeste ühistööna. Seega ei saa filmis oma unesid kohates ka kellegi peale otseselt näpuga näidata, et küsida: "Kas sina mõtled (näed samu unesid) nagu mina? Ma armastan seda seletamatut tunnet, mil nõutult noogutan: ma olen siin olnud, olen seda näinud, olen seda kogenud. Uus kodumaine film "Idioot" jahmatas mind selle tuttava ebareaalsusega. Miski seal oli nii oma, et tundus nagu sulaks ma sellesse. Stseen pargipingil. Ilus ja ehmatav tunne. Kardan vaid, et uuesti vaatama minnes ei saa ma sama sähvatust.
Üks teinegi film on mind painama jäänud. Küll mitte seetõttu, et seal nähtu oleks tuttav olnud. Pigem sellepärast, et ma tahaks seda stseeni oma unedesse. Hetkel piisaks ka sellest, kui saaks kusagilt selle jupi filmist endale arvutisse. Aga ainult selle osa. Nimelt vaimustusin ma lastefilmi "Lotte ja kuukivi saladus" ühest müstilisest maailmast. Vihmalabürint. See, kuidas see tehtud oli - no lihtsalt super. Ülejäänud film võiks minu jaoks olemata olla, andke mulle see vihma episood. Ma tahan sellesse vihmalabürinti pugeda ja see võiks kusagil lähedal reaalselt olemas olla, et kui tuju tuleb, siis jalutaks seal ringi. Kes näinud ei ole, siis vabandust aga ma ei suuda seda kirjeldada. Aga lihtsutatult öeldes - paduvihmas, mis on nii tihe, et vihmavari laguneb ribadeks, nagu sajaks pussnuge, selles vihmas on rajad, mida mööda minnes märjaks ei saa. Ja see on nii ilus, müstiline ja võimas. Ülejäänud film on tavaline multikas.
Rohkem selliseid hetki palun, rohkem ilusat äratundmist :)
Üks teinegi film on mind painama jäänud. Küll mitte seetõttu, et seal nähtu oleks tuttav olnud. Pigem sellepärast, et ma tahaks seda stseeni oma unedesse. Hetkel piisaks ka sellest, kui saaks kusagilt selle jupi filmist endale arvutisse. Aga ainult selle osa. Nimelt vaimustusin ma lastefilmi "Lotte ja kuukivi saladus" ühest müstilisest maailmast. Vihmalabürint. See, kuidas see tehtud oli - no lihtsalt super. Ülejäänud film võiks minu jaoks olemata olla, andke mulle see vihma episood. Ma tahan sellesse vihmalabürinti pugeda ja see võiks kusagil lähedal reaalselt olemas olla, et kui tuju tuleb, siis jalutaks seal ringi. Kes näinud ei ole, siis vabandust aga ma ei suuda seda kirjeldada. Aga lihtsutatult öeldes - paduvihmas, mis on nii tihe, et vihmavari laguneb ribadeks, nagu sajaks pussnuge, selles vihmas on rajad, mida mööda minnes märjaks ei saa. Ja see on nii ilus, müstiline ja võimas. Ülejäänud film on tavaline multikas.
Rohkem selliseid hetki palun, rohkem ilusat äratundmist :)
neljapäev, oktoober 13, 2011
Teeme meele rõõmsaks
pühapäev, oktoober 09, 2011
Ikka isemoodi
Sain eile lõpuks niikaugele, et villisin osa veini pudelitesse. Enamus kraamist seisab mul ühes suures klaasist tünnis, korralikult korgi all. Natuke on bag-in-box´idesse mahutatud. Plastist kaljatünnis aga ootas umbes viie liitri jagu veini, et saaks juba pudelisse. Ma polnud lihtsalt leidnud aega, et neil vähestel pudelitel, mis kodus alles olid, vanad sildid maha leotada.
Selle järjekordse villimise käigus tegin ühe ratsi ka. Mõtlesin ja mõtlesin, mis pagana moodi saaks selle selge osa niimoodi kätte, et soga kaasa ei tuleks. Voolik vajus ikka põhja ja luristas sette kaasa. Igasugu veidrad mõtted olid peas ja vahepeal oli soov ikkagi see spets sifoon osta. Kallis ta ju on aga vajalik. Lõpuks siiski sähvatas. Lõikasin oma silikoonvoolikul lihtsalt otsad lahti. Nüüd sain selle rahulikult põhja lükata, sest veini hakkas see imema alles sealt, kust voolik terve. Imelihtne ja odav nipp :) Leidsin mingi tugevama toru ja panin voolikule ümber. Aitab seda õiges asendis hoida, muud suurt tolku tast ei ole.
Korkimisega sai ka nalja. Ma pidasin ennast niipalju kõvaks, et mingit korkijat ostma ei hakanud. Sest targad teavad: "Tugevam mees surub korgi ka palja käega pudelile peale." Ja mina muidugi pidasin ennast piisavalt tugevaks ja ilmselt ka meheks ;) Esimene partii korkisid, mille soetasin, pidin kohe maha kandma. Mitte mingi valemiga ei saanud ma neid pudelisuust kaugemale. Peagi ostsin uued, need olid otstest oluliselt peenemad, kergelt koonuse kujulised. Ja oh imet, saingi enamus korke toore jõuga peale surutud. Mõned nii hästi ei läinud ja nüüd on kaks pudelit selliste kõrgemate servadega :P Korkijat endiselt ostma ei kipu, las olla.
Mu kallis noorem tütar hakkas kohe kibekiiresti veinipudelitele silte tegema. Ikka "kotu vein" ja "kotu vein". Parandasin teda, et ei ole õige öelda kotu ikka kodu. "Kuula! Pehme D on ja kirjuta need sõnad kokku mitte lahku!". Siis tulid sildid "gotuvein" :) Lõpuks saime selle õige kirjapildi ka kätte. Vähemalt üks pudel on hetkel siis sildiga "Emme koduvein" ja armas pilt tantsivatest naistest ka :) Teised sildid tahaks ise teha. Kunagi, kui sobiv hetk tekib.
Selle järjekordse villimise käigus tegin ühe ratsi ka. Mõtlesin ja mõtlesin, mis pagana moodi saaks selle selge osa niimoodi kätte, et soga kaasa ei tuleks. Voolik vajus ikka põhja ja luristas sette kaasa. Igasugu veidrad mõtted olid peas ja vahepeal oli soov ikkagi see spets sifoon osta. Kallis ta ju on aga vajalik. Lõpuks siiski sähvatas. Lõikasin oma silikoonvoolikul lihtsalt otsad lahti. Nüüd sain selle rahulikult põhja lükata, sest veini hakkas see imema alles sealt, kust voolik terve. Imelihtne ja odav nipp :) Leidsin mingi tugevama toru ja panin voolikule ümber. Aitab seda õiges asendis hoida, muud suurt tolku tast ei ole.
Korkimisega sai ka nalja. Ma pidasin ennast niipalju kõvaks, et mingit korkijat ostma ei hakanud. Sest targad teavad: "Tugevam mees surub korgi ka palja käega pudelile peale." Ja mina muidugi pidasin ennast piisavalt tugevaks ja ilmselt ka meheks ;) Esimene partii korkisid, mille soetasin, pidin kohe maha kandma. Mitte mingi valemiga ei saanud ma neid pudelisuust kaugemale. Peagi ostsin uued, need olid otstest oluliselt peenemad, kergelt koonuse kujulised. Ja oh imet, saingi enamus korke toore jõuga peale surutud. Mõned nii hästi ei läinud ja nüüd on kaks pudelit selliste kõrgemate servadega :P Korkijat endiselt ostma ei kipu, las olla.
Mu kallis noorem tütar hakkas kohe kibekiiresti veinipudelitele silte tegema. Ikka "kotu vein" ja "kotu vein". Parandasin teda, et ei ole õige öelda kotu ikka kodu. "Kuula! Pehme D on ja kirjuta need sõnad kokku mitte lahku!". Siis tulid sildid "gotuvein" :) Lõpuks saime selle õige kirjapildi ka kätte. Vähemalt üks pudel on hetkel siis sildiga "Emme koduvein" ja armas pilt tantsivatest naistest ka :) Teised sildid tahaks ise teha. Kunagi, kui sobiv hetk tekib.
reede, oktoober 07, 2011
Räägin ära ehk hakkab kergem
Veinijutu vahele pisut masuvalu ka. Ma olen lihtsalt sellest pidevast muretsemisest (kuidas rahadega välja tulla) täiesti haigeks jäänud. Ma ei arvanud varem, et see rahajama mulle nii hullusti mõjub. Lihtsalt, viimased ööd oma raskete unedega ja päevad pideva sooviga, kas karjuda või nutta, on kindel märk stressist. Ma ei suuda sellest jubedast miinuste august kuidagi välja rabeleda. Praegu olen juba kuupalga jagu maas ja lootus see neetud 600 euri tagasi saada on lausa olematu. Ma koonderdan kus vähegi suudan, söögiga kõige rohkem. Lapsed need muudkui kasvavad oma riietest välja, lõhuvad asju, alates sukapükstest kuni mobiiltelefonini välja, lisaks jooksvad kulutused.
Läksin täiesti endast välja ja sees keeras, kui Lele teatas, et kooris laulmise eest peab iga kuu 10 euri maksma, lisaks tuleb koorivorm rentida ja noodid ise kodus (loe: emme tööl) välja printida. Nagu Lele ikka ütelda armastab: "Lapsed järelmaksuga." Jah, tõesti. Iga päev kogen seda.
Kirke aina kasvab ja ikka nii, et riided ei mahu enam selga. Lisaks on ta vist kõigi lasteaia ja eelmise aasta lasteaialaste sünnipäevadele kutsutud. Laps on rõõmus, pole ju paha sõpru omada aga emme teeb niuks. Kingitused röövivad kotist kena kopika. Ma tahaks väga, et Kirke saaks ka oma sünna kusagil mängutoas pidada aga vot ei ole seda võimu. Koju mahub max viis last ja need keda ei kutsuta on pahased Kirke, mitte minu peale. Kirke on kohutavalt mõistev, vahel liigagi. Soovisin talle uusi sukapükse osta. Ta lausa tiris mu poest välja. "Emme, pole vaja raha raisata, me võime vanadel otsad ära lõigata. Ära raiska!" Emme muidugi raiskas, üks teine päev, sest vaja oli ka uusi pükse ja pluuse...
Kui vahel harva sööklas endale prae ostan, siis tuleb mingi tobe klomp kurku. Näe, topin siin endale liha sisse. Lapsed söögu õhtul kodus hapukapsasuppi või tatraputru piimaga.
Ma olen optimist ja usun, et kõik muutub paremaks. Kunagi kindlasti. Uuest aastast peaks ka palgad tagasi tulema. Peab, lihtsalt peab! Kui veelkord seda lepingut pikendatatakse, siis ma hakkan vist küll karjuma ja asju loopima. Nii, et kui uuel aastal hullaris olen, siis on teada miks nii läks. Praegu veel suudan kuidagi. Teen targa näo pähe ja elan arvelduskrediiti kasutades edasi, nagu oleks kohe hiigelsummad arvele kukkumas. Ma ei oska ka päris põdemata, sest alateadvus on pidevas pinges ja muretseb minu eest.
Õnneks on mul nüüd veini. Ja seda on palju :) Seistes kaob see algne mõrkjas maitse iga päevaga. Võimalik, et hakkan selle maitsega lihtsalt harjuma. Uus vein mulksub, potil on summuti peale konstruitud. Päike paistab ja homme on peaaegu vaba päev. Hommikul saan kaua magada, õhtul on töö aga noh, saab ka veidi meelelahutust klõpsimise kõrvalt.
Klõmm! Koduse õuna-astelpaju veiniga.
Läksin täiesti endast välja ja sees keeras, kui Lele teatas, et kooris laulmise eest peab iga kuu 10 euri maksma, lisaks tuleb koorivorm rentida ja noodid ise kodus (loe: emme tööl) välja printida. Nagu Lele ikka ütelda armastab: "Lapsed järelmaksuga." Jah, tõesti. Iga päev kogen seda.
Kirke aina kasvab ja ikka nii, et riided ei mahu enam selga. Lisaks on ta vist kõigi lasteaia ja eelmise aasta lasteaialaste sünnipäevadele kutsutud. Laps on rõõmus, pole ju paha sõpru omada aga emme teeb niuks. Kingitused röövivad kotist kena kopika. Ma tahaks väga, et Kirke saaks ka oma sünna kusagil mängutoas pidada aga vot ei ole seda võimu. Koju mahub max viis last ja need keda ei kutsuta on pahased Kirke, mitte minu peale. Kirke on kohutavalt mõistev, vahel liigagi. Soovisin talle uusi sukapükse osta. Ta lausa tiris mu poest välja. "Emme, pole vaja raha raisata, me võime vanadel otsad ära lõigata. Ära raiska!" Emme muidugi raiskas, üks teine päev, sest vaja oli ka uusi pükse ja pluuse...
Kui vahel harva sööklas endale prae ostan, siis tuleb mingi tobe klomp kurku. Näe, topin siin endale liha sisse. Lapsed söögu õhtul kodus hapukapsasuppi või tatraputru piimaga.
Ma olen optimist ja usun, et kõik muutub paremaks. Kunagi kindlasti. Uuest aastast peaks ka palgad tagasi tulema. Peab, lihtsalt peab! Kui veelkord seda lepingut pikendatatakse, siis ma hakkan vist küll karjuma ja asju loopima. Nii, et kui uuel aastal hullaris olen, siis on teada miks nii läks. Praegu veel suudan kuidagi. Teen targa näo pähe ja elan arvelduskrediiti kasutades edasi, nagu oleks kohe hiigelsummad arvele kukkumas. Ma ei oska ka päris põdemata, sest alateadvus on pidevas pinges ja muretseb minu eest.
Õnneks on mul nüüd veini. Ja seda on palju :) Seistes kaob see algne mõrkjas maitse iga päevaga. Võimalik, et hakkan selle maitsega lihtsalt harjuma. Uus vein mulksub, potil on summuti peale konstruitud. Päike paistab ja homme on peaaegu vaba päev. Hommikul saan kaua magada, õhtul on töö aga noh, saab ka veidi meelelahutust klõpsimise kõrvalt.
Klõmm! Koduse õuna-astelpaju veiniga.
pühapäev, september 25, 2011
Raputame, loksutame
See imevein hakkab valmis saama. Nädal tagasi oli esimene dilemma - ehk keda uskuda või usaldada. Stardipaki õpetuse järgi oleks pidanud käärimise juba peatama aga veinil oli tugev pärmimaitse ja mind see häiris. Veidi asjatundjate õpetusi lugenud, otsustasin stardipaki õpetust eirata ja lasin veinil edasi käia. Kui saabki liiga happeline, võin hiljem suhkurt juurde panna. Ootamisest oli abi, pärmimekk kaduski. Reedel kallasin kogu selle veini ümber, umbes kolm-neli liitrit valasin aga lihtsalt minema. See oli püti põhi, üks pärmisegune soga. Muidugi oleks saanud ehk liitrikese päästa aga noh, algaja värk. Ei saanud seekord hästi hakkama. Ma muidugi koonerdasin ka, ei ostnud spetsiaalset sifooni, püüdsin asja ära ajada tavalise voolikuga. Igatahes on see suur töö nüüd tehtud. Nädalavahetusel käisin iga paari tunni tagant tünni raputamas. See võib kõrvalt vaadates päris naljakas tunduda. - Põlvitab nurgas üks väike naine ja raputab täie jõuga suurt tünni, siis rahuneb maha, ohkab kergendatult ja paneb kõrva hellalt vastu tünni kaant. Rahu on aga petlik, sest peagi hakkab ta jälle otsast peale, raputama ja kuulatama :)
Nojah, see va loksutamine ajavat välja paha süsihappegaasi ja mina tahan ju ikka head veini saada. Paari päeva pärast kallan tühjaks kotikese J ja kotikese K, taas saan tünni raputada ja siis ja siis on aeg villimiseks. Mõned pudelid mul õnneks on, millele silte kleepida ja korke peale toppida. Enamus veinist läheb siiski kraaniga plastpakkidesse.
Praegu on vein maitselt natuke liiga mõrkjas. Ma kartsin, et jääb lame vein (mahl oli üsna vesise maitsega) ja tanniini suurendamiseks lisasin teed, ikka nii nagu targemad soovitavad. Nüüd tundub, et see tee oli liiast. Ühes targas raamatus aga lohutatakse, et seistes kõik maitsed ümarduvad ja vein muutub pehmemaks. Ühesõnaga, lase veinil laagerduda. Näis, näis...
Nojah, see va loksutamine ajavat välja paha süsihappegaasi ja mina tahan ju ikka head veini saada. Paari päeva pärast kallan tühjaks kotikese J ja kotikese K, taas saan tünni raputada ja siis ja siis on aeg villimiseks. Mõned pudelid mul õnneks on, millele silte kleepida ja korke peale toppida. Enamus veinist läheb siiski kraaniga plastpakkidesse.
Praegu on vein maitselt natuke liiga mõrkjas. Ma kartsin, et jääb lame vein (mahl oli üsna vesise maitsega) ja tanniini suurendamiseks lisasin teed, ikka nii nagu targemad soovitavad. Nüüd tundub, et see tee oli liiast. Ühes targas raamatus aga lohutatakse, et seistes kõik maitsed ümarduvad ja vein muutub pehmemaks. Ühesõnaga, lase veinil laagerduda. Näis, näis...
esmaspäev, september 12, 2011
Vein mulksub nurgas
Seda sügist ma lausa ootasin, no vähemalt varasügist ja veel natuke kaugemat aega. Ikka selle pärast, et valmivad õunad ja õuntest saab mahla ja mahlast, teadagi mida :) Veini, mis muud. Jah, olen minagi nakatunud koduveini pisikuga. Muidugi ma olen varemgi armastanud õunaveini limpsida. Aga just limpsida, sest need, mida proovisin, olid kõik magusad dessertveinid.
Hiljuti käisin aga koduveini klubi asutamispeol ja seal sain maitsta sootuks teistmoodi koduveine. Kergeid ja kuivi, muidugi ka magusaid. Ma olin enne vaid lugenud rabarberiveinist aga nüüd sain seda ka juua. Super! Seekord proovisin kerget ja kuiva, veidi hiljem ka magusat rabarberiveini. Tahaks ise mõlemat varianti teha ja tikriveini ja võilille ja pihlakat ja...
Küllap ma lihtsalt olen selline katsetaja tüüp, et kui midagi põnevat kuulen, siis pean ise järele proovima. Nüüd ootan ja ootan, millal see mulksumine lõpeb, et saaks maitsta ja uue laari käima panna.
Valges 25 liitrises plastmasstünnis mulksub uut moodi õunavein. Uutmoodi vähemalt paljude vanakooli tegijate jaoks. Vein käärib spetsiaalse veinipärmi abil umbes poolteist kuud, siis jääb veidi aega selginemisele ja ongi paras hetk seda imetegu mekkida. Targemad teavad, et seistes (pudelisse villitud) läheb vein aina paremaks. Näis, näis :) Olen veidi mures, sest mahla tegin üleküpsenud valgest klaarist, sain sellise paksu mehu. Panin tibake astelpaju mahla juurde ja kohe läks kogu tünnitäis sogaseks. Kurnasin küll aga ikka soga, õnneks on olemas müstiline pakike selitajat, sellest peaks abi olema. Räägivad, et isegi banaanilögast saab veini teha.
Mõnus ootusärevus sees, elan ma koos mulksuva tünniga. Nojah, tünn asub minu multifunktsionaalses toas (elutuba, magamistuba, töötuba ja lapse tuba). Esimesed nädalad, kui mulksumine oli eriti intensiivne, olin lausa unetu. See veider heli oma monotoonsuses oli häiriv. Mõtlesin isegi erinevate summutite peale aga mõtteks see jäigi. Pidev mulksumine mõjus mulle millegipärast erootiliselt, sain kaks nädalat rahutuid unesid. Sobiv rütm pigem viljakuse riitusele, kui unelauluks ;) See viimane tuli mulle pähe, kui nägin üht filmijuppi. Seal olid mingid haruldased konnad loobunud sigimast ja nende armuelu turgutamiseks istusid mehed pillidega tiigi kaldal ja mängisid konnadele "sobivat" muusikat. Igatahes hakkan ma selle veinipütiga vaikselt harjuma ja mulksumine on ka harvem. Saab näha, kuidas selle veini sisse joomine mõjub...
Hiljuti käisin aga koduveini klubi asutamispeol ja seal sain maitsta sootuks teistmoodi koduveine. Kergeid ja kuivi, muidugi ka magusaid. Ma olin enne vaid lugenud rabarberiveinist aga nüüd sain seda ka juua. Super! Seekord proovisin kerget ja kuiva, veidi hiljem ka magusat rabarberiveini. Tahaks ise mõlemat varianti teha ja tikriveini ja võilille ja pihlakat ja...
Küllap ma lihtsalt olen selline katsetaja tüüp, et kui midagi põnevat kuulen, siis pean ise järele proovima. Nüüd ootan ja ootan, millal see mulksumine lõpeb, et saaks maitsta ja uue laari käima panna.
Valges 25 liitrises plastmasstünnis mulksub uut moodi õunavein. Uutmoodi vähemalt paljude vanakooli tegijate jaoks. Vein käärib spetsiaalse veinipärmi abil umbes poolteist kuud, siis jääb veidi aega selginemisele ja ongi paras hetk seda imetegu mekkida. Targemad teavad, et seistes (pudelisse villitud) läheb vein aina paremaks. Näis, näis :) Olen veidi mures, sest mahla tegin üleküpsenud valgest klaarist, sain sellise paksu mehu. Panin tibake astelpaju mahla juurde ja kohe läks kogu tünnitäis sogaseks. Kurnasin küll aga ikka soga, õnneks on olemas müstiline pakike selitajat, sellest peaks abi olema. Räägivad, et isegi banaanilögast saab veini teha.
Mõnus ootusärevus sees, elan ma koos mulksuva tünniga. Nojah, tünn asub minu multifunktsionaalses toas (elutuba, magamistuba, töötuba ja lapse tuba). Esimesed nädalad, kui mulksumine oli eriti intensiivne, olin lausa unetu. See veider heli oma monotoonsuses oli häiriv. Mõtlesin isegi erinevate summutite peale aga mõtteks see jäigi. Pidev mulksumine mõjus mulle millegipärast erootiliselt, sain kaks nädalat rahutuid unesid. Sobiv rütm pigem viljakuse riitusele, kui unelauluks ;) See viimane tuli mulle pähe, kui nägin üht filmijuppi. Seal olid mingid haruldased konnad loobunud sigimast ja nende armuelu turgutamiseks istusid mehed pillidega tiigi kaldal ja mängisid konnadele "sobivat" muusikat. Igatahes hakkan ma selle veinipütiga vaikselt harjuma ja mulksumine on ka harvem. Saab näha, kuidas selle veini sisse joomine mõjub...
laupäev, august 20, 2011
Ajalooline mälu on üks veider nähtus
Ma vaatasin hommikul telefilmi teletorni kaitsmisest ja murdsin pead, et miks mina seda hoopis teisiti mäletan. Miks mul pole ühtki ülevat emotsiooni õhtul AK-d vaadates, pisara pühkimist või klaaside kõlistamist? Jah, ma mäletan mingit segadust tankidega, isegi kübekest hirmu mäletan. Aga kaunimad ja emotsionaalsemad hetked Eesti vabadusega on seotud ikka hoopis varasema ajaga.
Kõige võimsam mälestus on sini-must-valge Pika Hermani tornis. Mäletan, et iga kord, kui koolist koju tulin, viskasin pilgu tornile - on nüüd ikka meie lipp või on punalipp tagasi. Minu jaoks oli Eesti vabadus just selles lipus seal tornis. Ja see juhtus juba aastal 1988.
Ma mäletan, et olime klassiekskursioonil Leedus. Helistasin Klaipedast koju, sest linn oli mulle erakordselt kauneid emotsioone pakkunud ja tahtsin neid kodustega jagada. Eriti isaga, kes mulle enne sõitu sellest sadamalinnast vaimustusega rääkis. Kodused aga rääkisid mulle rahvamassidest lauluväljakul ja sellest, kui uskumatult julge tegu see oli ja kui ilus see ühine laulmine. Ema kurtis, et ta ei julgenud sinna palavuse tõttu minna. Tal oli tervis veidi kehva ja kartis kokku kukkuda. See oli uskumatult kaunis hetk, ärev ja ilus korraga.
Ma mäletan hirmu Hirvepargi miitingust. Ma mäletan, kui Savisaar rahvast Toompeale kutsus ja kuidas ma sinna jooksin, ema sai mul sabast kinni ja keelas minemast. Mäletan, kuidas ma seisin koos koeraga kodutänava (toona oli see Lauristini tänav nüüdseks Roosikrantsi) lõpus ja vaatasin igatsusega Toompea poole. Hirm hoidis tagasi, uudishimu tõukas edasi.
Ma mäletan Balti ketti, kus ma koos emaga seisin ja seda, et mu alalhoidlik ema tahtis minna kindlasti Toomepeale, et seal on ohutum kui kusagil maanteel.
Ja palju varasemast ajast mäletan üht kummalist tunnet. Ma olin kooli garderoobis (praegune Reaalkool) roninud nagide taha aknalauale. Puust talad, millest need nagid tehtud, olid tagantpoolt usinalt täis kraabitud. Kui vanad need puusse uuristatud kirjad olid, seda ma ei tea. Aga üks neist on mul siiani meeles. “Peipsi Eesti sisejärveks,” seisis seal. Neljanda klassi lapsena ja üliagara pioneerina ei osanud ma sellest aru saada. Aga mingi veider ärevus sellest sõnumist jäi mu sisse. Ainus millest ma aru sain, et see oli keelatud. Palju rohkem keelatud, kui “Õps on loll” või midagi muud taolist. Ma ei julgenud sellest isegi emale rääkida, niivõrd vapustav tundus see kiri mulle. Aga aeg tuli ning need sõnad said uue tähenduse ja mõtte ka minu väikese pea jaoks.
Ma ei mäleta 20 augustit 20 aastat tagasi, kui murrangulist päeva Eesti jaoks. Kõik suured teod ja emotsioonid olid minu jaoks juba ära olnud ja see hetk seal Toompeal mõjus ilmselt vaid kui formaalsus. Võimalik, et ma isegi vaatasin AK-d ja noogutasin noh, seda oligi arvata. Muud moodi ma seda seletada ei oska. Aga juubeldamist ma ei mäleta. Jah, see mälu on üks veider asi...
laupäev, august 06, 2011
Folgist
Folgist rääkides ei saa kunagi üle ega ümber eelmistest pidudest. Vähemalt mina olen juba enne minekut teatavas meeleolus, selles müstilises folgirütmis. Kuigi iga aasta on erinev, ootan ma alati midagi sarnast ja seda ma ka saan.
Sel aastal toimus mingi murdumine. See totter õnnesegane tunne, mida ma ikka ja jälle sealt otsima lähen, on muidugi seotud minu esimese käiguga folgile, aastat kümme tagasi. Nii, nagu ma tunnen õnnejoovastust õitsvat jasmiinipõõsast nuusutades, nii mõjub mulle ka folgimelu. Mõlemad toovad meelde armumise magusad hetked. Aga kui jasmiinipõõsa taga ei olegi kallimat, kellele kaela langeda, siis võib jääda suhu kibe mekk... Viimased aastad olen endale sisendanud, et ta on seal kusagil, kindlasti on ja kui ei, siis kohtume hiljem. See enesepett on päris hästi läbi läinud ja olengi saanud oma mõnusa äraolemise ja naudingu kätte. Olgem ausad, koos paraja koguse alkoholi, sõprade ja muidugi muusika kaasabil.
Mis oli sel aastal teisiti? Esmalt tabas mind enne folki totter paanikahoog. Ma ei tahtnud järsku sinna minna?! Ei tahtnud kellegagi suhelda. Tundsin, et seekord ainult muusikast ei piisa. Otsisin endale vabandusi, et koju jääda. Mu jalg hakkas paar päeva varem järsku valutama, kiskus krampi ja liikuda oli valus. Kusjuures, mingit otsest põhjust ei olnud. Öömajast, kus olin kohad broneerinud, ei tulnud pikka aega positiivset vastust. Laps, kelle pidin kaasa võtma, virises iga väiksemagi asja peale. Bussipiletit tagasisõiduks ei saanud alla seitsmesele broneerida. Raha ka eriti ei olnud ja ilmajaam ennustas vihma ja vihma ja vihma. Ühesõnaga sada põhjust, et mitte minna. Ja Fernandot ma ka kavast ei leidnud :( Praadisin ennast ikka korralikult. Ja siis, üsna viimasel hetkel, käis mingi klõps ja ma pakkisin kiiruga asjad. Nii umbes tund enne rongi väljumist see juhtus ja me läksime siiski. Lõunase rongiga.
Lapsele lugesin sõnad peale, õhtu on emme tahtmist mööda ja järgmine hommik on sinu moodi. Ta küll noogutas aga ma ei uskunud, et see õnnestub. Tema esimene teadlik folk ikkagi. Uus põlvkond, ära hellitatud ja mis kõik veel. Mugavuse pikendamiseks sõitsime Türini esimeses klassis. Teadagi, mis peagi ees ootab - vihm ja märg mätas ja kõva põrand magamiseks ja virisev laps ja korisev kõht, krrbrrr...
Viljandis oli aga ilm ilus, inimesed rõõmsad ja muusika, see kostis kõikjalt. Sel aastal oli tänavamuusikuid kuidagi eriti rohkelt ja ikka selliseid, kes ka mängida mõistavad. Super!
Ma tundsin kuidas see müstiline miski mulle nuiaga pähe lõi ja ma olin hetkega roosa ja rahulik. Lausa õnnelik. Ainus, mis mind veidi kurvaks tegi oli mu enda lohakus. Olin selle kiirustamisega unustanud kõige olulisema - fotoka. Akud ja mälukaardid olid käekotis aga aparaat ise jäi koju. No jah, niuks ja kurb ja jube piinlik ka. Aga teha ei miskit. Mõnes mõttes andis see esimese tõuke enese vabaks laskmiseks ja melu nautimiseks. Kui tööd ei saa teha, tuleb lihtsalt olla. Ja nii ma tegingi. Ma nautisin igat hetke, ei mingit nostalgiat, ei mingeid ootusi - ma lihtsalt olin. Laps kuulas sõna, ei jonninud, ilm püsis selge ja soe ja muusika haaras mind endasse.
Jalutasime koos Kirkega meie ööbimispaika (Päikesekillu perekeskus) ja vaatasime taevas tähti. Millal ma seda viimati tegin, jalutada linna kõige pimedamasse ossa, et tähti vaadata? Ma olen selle korra igatahes ära unustanud, nii ammu oli see. Jätsin Kirke magama ja sulasin teiste folgisõpradega ühte.
Vägilased olid korraga kahel laval, see oli omaette kogemus. Ja üks uskumatut vahva mõte. Kiidan igati ja palun, tehke seda veel! Ööklubis, külg-külje kõrval, ruumi nappis, õhku ka aga sa nägid neid. Kirsimäel samal ajal suurelt ekraanilt otseülekanne. Rahvas tantsis ja ruumi oli laialt. Iga laulu lõpus aplaus ja päris kahju, et Vägilased seda ei kuulnud. Nii suuri tantsuringe pole ka ammu näinud, kui siis ehk tantsupeol. Kõrval Kaevumäel oli lätlaste kontsert ja üks ei seganud teist. Ma liikusin siia ja sinna ning tundsin rõõmu teiste rõõmust. Ja mis kõige toredam, ei grammigi alkot. Olin nõuks võtnud, et koos lapsega ma ei tarbi ja hiljem, kui laps juba magas polnud enam tarvidust. Vahepeal läksin aita selga puhkama ja kuulasin pehmes tugitoolis, kuidas noored väsimatult pilli mängivad. Nii ülemiselt korrusel, kui alumises kohvikus. Ma olin üksi, ei ainsatki tuttavat ja mul oli hea olla. Lihtsalt hea ja tore. Ära minnes põrkasin Fernandoga kokku, no mis võiks veel toredam olla :)
Hommik nagu lubatud lapse rütmis, mänguplatsid ja muinasjutud ja hea käitumise eest preemiaks suhkruvatt. Ning juba oligi aeg rongi peale minna. Sel aastal oli see eriti mugavaks tehtud, asendusbuss võttis meid peale keskväljakult, ei mingit rongijaama lonkimist.
Folk oli minu sees oma töö teinud ja ajas sealt välja kõik haledad ja nukrad mõtted. Ma lausa tundsin seda muutust, mis mind oli tabanud, totter hirm üksinduse ees kadus kuhugi kaugete tähtede peale. Ja olin ülimalt rahul, et selle sõidu siiski ette võtsin. Järgmisel aasta kindlasti jälle ja seekord juba veidi pikemalt :)
laupäev, juuli 23, 2011
Välk ja pauk
Puhkuse ajal peaks närvid ju korras olema aga miskipärast pole see nii :( Eile õhtul kuuldes uudiseid Norrast ei osanud ma veel mõista selle veretöö suurust. Ilmsel keegi ei osanud, vähemalt tolle hetke (õhtune AK) info põhjal. Muidugi pole asi ju ainult numbrites aga see vähene info lubas mul siiski üsna rahulikult uinuda. Meil elab ka üks tuttav Oslos ja teadmine, et temaga on kõik korras ja tal on hetkel kiire, kiire ja palju tööd mõjus kuidagi rahustavalt. Hommikul sain aga shoki, asi ületas kõik piirid, eriti seetõttu, et tegu on ühe mehe kätetööga.
Enne hommikuste uudiste lugemist tahtsin ma rääkida ainult välgust aga mis teha, emotsioonid on laes ja tuli natuke muud juttu ka :P
Igatahes, eilne öö oli pikk ja rahutu. Lele oli kusagil sõbranna juures, kass õues ja ma passisin alateadlikult neid mõlemat. Noh, et millal üks või teine koju suvatseb tulla. Kass näugus tuppa pool viis ja Lele saabus millalgi hommikul. Hea küll, kassi pärast ma suurt ei muretsenud, olin kuidagi ebatavaliselt rahutu oma teismelisele tütrele mõeldes. Muretsesin ja kujutasin igasugu asju ette ja lootsin, et tal on niipalju mõistust peas, et öösel seiklema ei hakka. Ma ei saa aru, miks ma üldse arvasin, et ta jalgsi peaks koju tulema. Mis teha, aga see ema süda ajab ka pea igasugu tobedaid mõtteid täis. Liiati, kui kõiksugu hulle siin ilmas ringi luusib.
Mure lapse pärast segunes mingil hetkel hirmuga äikese ees. Tavaliselt ma äikest ei karda. Müristab, no ja siis. Nüüd aga värisesin nagu titt. Lapsepõlvest on mul äikesega seoses selline rahustav teadmine, et kui vihma sajab, siis pole tarvis karta. Karta mida, noh et maja põlema läheb või midagi sellist, ega ma täpselt ei tea. Lihtsalt, vihmaga on parem. Igatahes täna öösel müristas jubedalt, väga lähedal tundus see mürin, vihma ei piiskagi ja mina tundsin kuidas süda lööb liiga kiirelt ja hingata on raske. Hirm oli. See oli vist eelmisel nädalal, kui samuti müristas ja välku lõi, vihma sadas ja mina kartsin, et maja kukub kokku. No ma ei tea, täiesti segane mutt. Ma tundsin lausa reaalselt kuidas mu voodi rappus. Te ei usu, ma ise ka hästi ei usu aga no vot, nii oli. Ei meeldi mulle see paanitsemine aga ma ei oska ennast kuidagi teisiti aidata, kui enda üle avalikult naerdes :)
Ahjaa, mõni aeg tagasi lugesin ühe oma tuttava Facebooki lehelt
-- Müstika. Öösel müristas ja lõi välku. Aknad olid kinni, vool välja lülitatud. Majal pole kuskil mingeid kahjustusi aga kella 5 paiku hommikul läks lapse voodi toas põlema. --
Õnneks ronis see 3-aastane laps, ilmselt hirmust äikese eest, enne voodipõlengut ema kaissu.
Ma olen keravälku ka ise näinud, ja kuigi ma toona seda ilmekalt oma vanematele kirjeldasin ei uskunud mind keegi. Ilmselt peab ikka midagi reaalselt põlema ka minema, et uskuma hakataks. Niipalju siis välgust, mille tee on ettearvamatu ja hirm selle ees ilmselt igaühes olemas. Hullumeelse tulistaja teelt ei oska aga kuidagi eemale hoida, ei ennast ega oma lapsi. Neil puuduvad enne tule avamist igasugused hoiatavad märgid ja siis, kui lasud juba kõlavad võib olla lootusetult hilja.
Enne hommikuste uudiste lugemist tahtsin ma rääkida ainult välgust aga mis teha, emotsioonid on laes ja tuli natuke muud juttu ka :P
Igatahes, eilne öö oli pikk ja rahutu. Lele oli kusagil sõbranna juures, kass õues ja ma passisin alateadlikult neid mõlemat. Noh, et millal üks või teine koju suvatseb tulla. Kass näugus tuppa pool viis ja Lele saabus millalgi hommikul. Hea küll, kassi pärast ma suurt ei muretsenud, olin kuidagi ebatavaliselt rahutu oma teismelisele tütrele mõeldes. Muretsesin ja kujutasin igasugu asju ette ja lootsin, et tal on niipalju mõistust peas, et öösel seiklema ei hakka. Ma ei saa aru, miks ma üldse arvasin, et ta jalgsi peaks koju tulema. Mis teha, aga see ema süda ajab ka pea igasugu tobedaid mõtteid täis. Liiati, kui kõiksugu hulle siin ilmas ringi luusib.
Mure lapse pärast segunes mingil hetkel hirmuga äikese ees. Tavaliselt ma äikest ei karda. Müristab, no ja siis. Nüüd aga värisesin nagu titt. Lapsepõlvest on mul äikesega seoses selline rahustav teadmine, et kui vihma sajab, siis pole tarvis karta. Karta mida, noh et maja põlema läheb või midagi sellist, ega ma täpselt ei tea. Lihtsalt, vihmaga on parem. Igatahes täna öösel müristas jubedalt, väga lähedal tundus see mürin, vihma ei piiskagi ja mina tundsin kuidas süda lööb liiga kiirelt ja hingata on raske. Hirm oli. See oli vist eelmisel nädalal, kui samuti müristas ja välku lõi, vihma sadas ja mina kartsin, et maja kukub kokku. No ma ei tea, täiesti segane mutt. Ma tundsin lausa reaalselt kuidas mu voodi rappus. Te ei usu, ma ise ka hästi ei usu aga no vot, nii oli. Ei meeldi mulle see paanitsemine aga ma ei oska ennast kuidagi teisiti aidata, kui enda üle avalikult naerdes :)
Ahjaa, mõni aeg tagasi lugesin ühe oma tuttava Facebooki lehelt
-- Müstika. Öösel müristas ja lõi välku. Aknad olid kinni, vool välja lülitatud. Majal pole kuskil mingeid kahjustusi aga kella 5 paiku hommikul läks lapse voodi toas põlema. --
Õnneks ronis see 3-aastane laps, ilmselt hirmust äikese eest, enne voodipõlengut ema kaissu.
Ma olen keravälku ka ise näinud, ja kuigi ma toona seda ilmekalt oma vanematele kirjeldasin ei uskunud mind keegi. Ilmselt peab ikka midagi reaalselt põlema ka minema, et uskuma hakataks. Niipalju siis välgust, mille tee on ettearvamatu ja hirm selle ees ilmselt igaühes olemas. Hullumeelse tulistaja teelt ei oska aga kuidagi eemale hoida, ei ennast ega oma lapsi. Neil puuduvad enne tule avamist igasugused hoiatavad märgid ja siis, kui lasud juba kõlavad võib olla lootusetult hilja.
kolmapäev, juuli 13, 2011
Weissbier
Olgugi, et mu puhkus algas juba jupp aega tagasi, pole olnud mahti muljetada. Tujud on ka nii muutlikud. No peas ketrab üks pikk jutt aga kirja paneku ajaks on juba muud mõtted peas.
Juuli alguses tulin tagasi imetoredalt reisilt Baierimaalt. Ehh, need mäed ja aasad ja õnnelikud lehmad :) Järgmisel hommikul aga kihutasin kohe Tartusse, Kirke´le järele. No tema jaoks oli ilmselt just Tartu reis selle suve kõrghetk, sai ju veidike issiga koos oldud. Mina aga istusin Tartu raekojaplatsil ja ootasin kannatamatult, millal nad maalt linna jõuavad. Ja kogu aeg oli tunne, et pean tellima ja arvet maksma võõraid keeli kasutades. Ma olin ju Baierimaal mõned olulised väljendid selgeks saanud - Weissbier, Prost! Dankeschön! Tschüss! - aga nüüd polnudki neid järsku enam vaja. Inglise keelega sai muidugi seal ka suurepäraselt hakkama ja vene keelega ka :) Aga ikka on tore võõral maal midagi ka nende endi keeles öelda. Igatahes suurest igavusest või igatsusest tellisin ma taaralinnas weissbier´i ja tütarlaps ei saanud muidugi mitte kui midagi aru. Pidin talle näpuga menüüst näitama, vot seda ma tahan. Tuttav tunne, kui võõral maal oled :)
Ma olin endale koju ka ostnud ühe kinkepaki seda nisuõlut. Seal oli kolme sorti seda õlut - hele ja sademega (meil tehti kunagi ka sellist), siis selge nagu laagerõlu aga ikkagi nisuõlu ja siis veel tume nisuõlu. Minu lemmik on selge ja klaar. Eriti tore oli selle pakendi pealt vaadata õpetust, kuidas nisuõlut jooma peab. Esmalt valad pool klaasi õlut täis, siis hoiad näppu pudelisuul ja loksutad korralikult ja valad klaasi vahtu täis. Ehh, ma olen vist sõltuvuses.
Ainus mille pärast mul natuke kahju on, et kohe esimesel päeval seda hääd kraami ei proovinud. Kogenud reisikaaslased õpetasid, et ära sa seda weissbieri telli, see võtab põhja korralikult alt ära. No ja kes see reisil ikka tahab vetsu vahet joosta. Nii jäigi see proovimine reisi lõppu. Aga nüüd on mul kapis mitu purki ja pudelit, sest kodupoes oli vahepeal soodukas. See nisuõlu on muidu päris krõbeda hinnaga. Peaks vist ühe valgeõlle õhtu tegema. Minu meelest üks mõnus naistekas, kuigi kangem kui need õlled, mida tavaliselt tarbin.
Valik reisipilte
laupäev, juuni 18, 2011
Ja nii nad lähevad...
...kasvavad suureks ja lähevad, ikka edasi - et minna ja kes teab, kuhu ja kui kaugele jõuda. Ma olin väga vapper, pisaraid aktusel ei pühkinud. Kuigi klomp tuli paaril korral kurku. Aga kuna olin ühendanud lapsevanema rolli fotograafi omaga, polnud mul aega pisarateks. Põhikooli lõpuaktus. Ilmselt kõige erilisem ja pidulikum hetk üldse. Hiljem keskkooli, vabandust gümnaasiumi lõppedes on peas juba muud mõtted ja see hetk pole ehk enam nii oluline. Kuigi kes seda Lelet teab, vaatan ju oma mätta otsast. Minu mälus oli põhikooli lõpetamine kordades ilusam, pidulikum ja tähtsam.
Igatahes on see hetk nüüd möödas, Lele lõpetamine oli eile. Täna hommikul tulid pisarad, hommikulauda kattes. Miks ja kuidas, ei tea - no lihtsalt lahvas järsku.
Lele teatas mulle paar tundi enne aktust, nii muu jutu sees, et peab aktusel laulma. No mul on soolo proov. Mis soolot sa siis laulad, küsin imestunult. Ahh tead see Getter Jaani ja Koit Toome "Valged ööd". Asoo. Töökaaslased küsisid, et kumba partiid. Ma ei teadnud vastata. Aga kuna Lele laulab kooris kolmandat häält, siis ütleme nii, mul oli teatavaid kahtlusi. Aktusel vajus mul suu lahti, otseses mõttes. Hetkeks unustasin, et võiks pildistada ja see läks mul sootuks meelest, et saan selle kaameraga ka videot teha. Ma polnud kunagi kuulnud teda niimoodi laulmas. Nii madal ja sügav hääl. Ilus, imeline. Ja ainus asi mis mu kurvaks tegi, et see partii oli nii lühike. Ma tahan veel seda kuulata, veel palun! Ühesõnaga üllatus missugune :)
Mind üllatati veel, taaskord meeldivalt, õnneks olin seekord valmis. Lele hoiatas päevakese ette. Nimelt anti mulle kiitusekiri hea tütre kasvatamise eest. Nii armas :) Põnev oli jälgida kiitusekirja saanud vanemaid. Tegin väikest statistikat. Umbes viiskümmend lõpetajat, kakskümmend tunnustust vanematele, neist pooled läksid tublile emale-isale, teised ainult emadele. Kas tõesti nii palju üksikemasid ja veel tublisid üksikemasid? Märkasin seda ilmselt eelkõige seetõttu, et olen ju üks neist üksikemadest. Tegelikult on tunnustuse ära teeninud ka minu ema. Sest tema on ju see, kes mind on aidanud kõik need aastat Lelet kasvatada ja nüüd ka Kirket. Aga nojah, vanaema lisamine sellesse nimekirja oleks koolis ilmselt liigset segadust tekitanud. Tegime pildi, kus ta katab selle eesnime osa lihtsalt käega ja ongi nagu kõik korras :) Ehh, näis mis edasi saab. Tuult tiibadesse kallis tütar!
Igatahes on see hetk nüüd möödas, Lele lõpetamine oli eile. Täna hommikul tulid pisarad, hommikulauda kattes. Miks ja kuidas, ei tea - no lihtsalt lahvas järsku.
Lele teatas mulle paar tundi enne aktust, nii muu jutu sees, et peab aktusel laulma. No mul on soolo proov. Mis soolot sa siis laulad, küsin imestunult. Ahh tead see Getter Jaani ja Koit Toome "Valged ööd". Asoo. Töökaaslased küsisid, et kumba partiid. Ma ei teadnud vastata. Aga kuna Lele laulab kooris kolmandat häält, siis ütleme nii, mul oli teatavaid kahtlusi. Aktusel vajus mul suu lahti, otseses mõttes. Hetkeks unustasin, et võiks pildistada ja see läks mul sootuks meelest, et saan selle kaameraga ka videot teha. Ma polnud kunagi kuulnud teda niimoodi laulmas. Nii madal ja sügav hääl. Ilus, imeline. Ja ainus asi mis mu kurvaks tegi, et see partii oli nii lühike. Ma tahan veel seda kuulata, veel palun! Ühesõnaga üllatus missugune :)
Mind üllatati veel, taaskord meeldivalt, õnneks olin seekord valmis. Lele hoiatas päevakese ette. Nimelt anti mulle kiitusekiri hea tütre kasvatamise eest. Nii armas :) Põnev oli jälgida kiitusekirja saanud vanemaid. Tegin väikest statistikat. Umbes viiskümmend lõpetajat, kakskümmend tunnustust vanematele, neist pooled läksid tublile emale-isale, teised ainult emadele. Kas tõesti nii palju üksikemasid ja veel tublisid üksikemasid? Märkasin seda ilmselt eelkõige seetõttu, et olen ju üks neist üksikemadest. Tegelikult on tunnustuse ära teeninud ka minu ema. Sest tema on ju see, kes mind on aidanud kõik need aastat Lelet kasvatada ja nüüd ka Kirket. Aga nojah, vanaema lisamine sellesse nimekirja oleks koolis ilmselt liigset segadust tekitanud. Tegime pildi, kus ta katab selle eesnime osa lihtsalt käega ja ongi nagu kõik korras :) Ehh, näis mis edasi saab. Tuult tiibadesse kallis tütar!
teisipäev, juuni 07, 2011
Reeglid kasvavad üle pea
Absurdne lugu juhtus täna. Mu laps on käinud lasteaias, eee juba väga kaua. Järgmine aasta on viimane, siis läheb kooli, kuigi oleks võinud juba sel aastal, kuueselt panna. Aga see selleks. Igatahes täna kuulsin ma kasvatajalt minu jaoks uskumatut uudist. Riidlesin lapsega tema kappi vaadates, et kuule sul pidžaama ikka kapis, miks see sul padja all pole ja kuidas sa magad ilma ja...
Kasvataja segab vahele, et palav on. Ok ma usun, tõesti on palav, kuigi lühikesed püksid ja särk sel pidžaamal. Naeran, et ahh siis alukate väel magadki (noo, et ikkagi tütarlaps, võiks ju viisakam olla.) Lisan veel nii möödaminnes, et homme siis võtame teised väiksed püksid magamiseks kaasa, siis ei pea laps higistama. Ja selle peale teatab kasvataja, vabandust õpetaja, et - aluspükse ei tohi tegelikult lasteaias üldse ära võtta. Mul vajus suu lahti ja küsimärgid hakkasid silme ees lendama.
Jah, et laps istub oma palja pepuga tooli peale ja kes teab mis haigused tal seal on ja siis teised lapsed istuvad sama tooli peale ja üldiselt pole see eetiline ka, et lapsed ei tohi rühmas aluspükse vahetada.
Ma oigasin, uskumatu! Siis tähendab, et kõik need aastad, kui mu laps on lasteaias lõunauinakut teinud on ta pidanud pidžaama aluspükste peale tõmbama.
Just, teatab õpetaja naeratus näol.
Ma tõesti ei imesta, et neil palav on. Ma tõesti ei imesta, et neil pepud hauduma lähevad. Ma lihtsalt ei saa aru, kus riigis me elame ja mis kurjad haigused need lapsi küll vaevavad. Küsisin irooniliselt, et WC-s nad ikka tohivad püksid ära võtta ja pepu potile toetada. Tõesti ma ei imestaks, kui varsti peavad emmed lasteaeda ostma need paberist prilllaua katted, sest "igasugu haiguseid liigub ringi..."
Kasvataja segab vahele, et palav on. Ok ma usun, tõesti on palav, kuigi lühikesed püksid ja särk sel pidžaamal. Naeran, et ahh siis alukate väel magadki (noo, et ikkagi tütarlaps, võiks ju viisakam olla.) Lisan veel nii möödaminnes, et homme siis võtame teised väiksed püksid magamiseks kaasa, siis ei pea laps higistama. Ja selle peale teatab kasvataja, vabandust õpetaja, et - aluspükse ei tohi tegelikult lasteaias üldse ära võtta. Mul vajus suu lahti ja küsimärgid hakkasid silme ees lendama.
Jah, et laps istub oma palja pepuga tooli peale ja kes teab mis haigused tal seal on ja siis teised lapsed istuvad sama tooli peale ja üldiselt pole see eetiline ka, et lapsed ei tohi rühmas aluspükse vahetada.
Ma oigasin, uskumatu! Siis tähendab, et kõik need aastad, kui mu laps on lasteaias lõunauinakut teinud on ta pidanud pidžaama aluspükste peale tõmbama.
Just, teatab õpetaja naeratus näol.
Ma tõesti ei imesta, et neil palav on. Ma tõesti ei imesta, et neil pepud hauduma lähevad. Ma lihtsalt ei saa aru, kus riigis me elame ja mis kurjad haigused need lapsi küll vaevavad. Küsisin irooniliselt, et WC-s nad ikka tohivad püksid ära võtta ja pepu potile toetada. Tõesti ma ei imestaks, kui varsti peavad emmed lasteaeda ostma need paberist prilllaua katted, sest "igasugu haiguseid liigub ringi..."
reede, mai 20, 2011
Jube Juss :)
Mulle on öeldud, et mul pole üldse naljasoont, et ma ei saa naljast aru jms. Lapsed vahel itsitavad et emme, sa oled nii naljakas ja mina ei saa aru, mida ma jälle tegin või ütlesin. Kunagi kui töötasin Joonisfilmis märkas keegi kolleegidest, et ma loen "Pikrit" nagu mingit surmtõsist väljaannet, vaid ühe lehe juures peatun ja muigan korraks. No olgu selle huumorimeelega kuidas on aga ma saan üle päeva suu muigele, naerda või lausa pisarad silma, kui loen Jube Jussi kommentaare Facebookis. Täna jälle, naersin omaette kõva häälega ja silmad märjaks.
Panen lihtsalt selle lõigu siia pildina, mis mind naerutas. Tekst käib uue Kalamajaka lehenumbri kohta.
Aga kes veel Jube Jussi ei tunne, siis tasub silmad lahti hoida.
No nüüd tegin vist küll natuke reklaami, Juss sa võid siit varastada :)
Panen lihtsalt selle lõigu siia pildina, mis mind naerutas. Tekst käib uue Kalamajaka lehenumbri kohta.
Aga kes veel Jube Jussi ei tunne, siis tasub silmad lahti hoida.
No nüüd tegin vist küll natuke reklaami, Juss sa võid siit varastada :)
laupäev, mai 14, 2011
Kumba uskuda
Ostsin Kirke pealekäimisel paki Jussi lastevorsti. Jee-jee Jussi vorstis pole ee-d... laulis ta reklaamist kuuldud viisil. Kodus tegime paki lahti ja laps hakkas endale võileiba tegema. Laob kaks vorsti saiale ja küsib imestunult: "Miks nad räägivad, et siin pole e-d? Vaata, kui roosa see vorst on! "
Olen vait, uurin pakki. Viimaks küsin lapselt, et miks ta arvab, et see roosa värv midagi tähendab.
"No Jussi multikas räägiti, et e-ained teevad vorsti roosaks"
"Ohhoo, imestan ma. Jussi multikas, Jussi vorst. Kumba sa siis usud, kas reklaami või roosat värvi?"
"Ahh, emme! Reklaamid ainult valetavad, kas sa siis ei teadnud seda või?" Vastab ta ja hakkab rahulikult oma vorstisaia mugima. Vahet pole mis värvi, maitsev ju :)
Olen vait, uurin pakki. Viimaks küsin lapselt, et miks ta arvab, et see roosa värv midagi tähendab.
"No Jussi multikas räägiti, et e-ained teevad vorsti roosaks"
"Ohhoo, imestan ma. Jussi multikas, Jussi vorst. Kumba sa siis usud, kas reklaami või roosat värvi?"
"Ahh, emme! Reklaamid ainult valetavad, kas sa siis ei teadnud seda või?" Vastab ta ja hakkab rahulikult oma vorstisaia mugima. Vahet pole mis värvi, maitsev ju :)
kolmapäev, mai 04, 2011
Lõpukleit
Ilusaid asju saab nii harva osta, noh võimu pole ja siis teen näo, et pole ka vajadust :P Nüüd, kui Lele hakkab põhikooli lõpetama, tekkis vajadus. Mulle see igatahes meeldis, mõte minna koos oma tütrega talle lõpukleiti ostma. On ju armas, et käid mööda poode ja tema proovib ilusaid ja veel ilusamaid kleite selga. Mina siis vaatan ja kiidan või siis raputan pead ja tema muidugi kuulab mu head nõu. "Unista edasi emme!" hüüaks ta selle peale, "Ma tean täpselt mida tahan."
Ega ma arvanudki, et saan teda ümber veenda, lihtsalt see koos poes käimine on tore. Ma muidugi lootsin, et kleidi leidmine võtab kaua-kaua aega. Tavaliselt on ikka nii, et kui väga selge pilt olemas sellest mida tahad, siis just seda on võimatu leida. Lele tahtis väikest musta kleiti, õla-paeltega ja alt lendlevat. Kahju oli poodides vaadata neid värve ja mustreid, ükski ei püüdnud Lele pilku. Aga musta kleidi otsimine võinuks ometigi kauem kesta kui kaks poe külastust. Esimene vaatamine kuu aega tagasi ja teine sel pühapäeval. Läksime koos Kristiine keskusesse, et noh täna vaatame siin ringi, siis järgmine nädal Roccas ja siis veel ja veel ja veel kuniks see õige leitud. Aga võta näpust, juba teises poes, oli see kleit peidus. Nii kurb, nii kurb :( No oli tõesti ilus ta seljas ja millegi üle ei saanud viriseda ja hind sobis. Ainus asi millest ma emana ilma jäin, oligi see ärev shoppamine, paar tundi koos tütrega imekaunite kleitide seltsis. Peab ootama kuni Kirke kasvab nii suureks, tema tahab kindlasti lilledega ja värvilist ja selle otsimine võtab palju rohkem aega :)
Ega ma arvanudki, et saan teda ümber veenda, lihtsalt see koos poes käimine on tore. Ma muidugi lootsin, et kleidi leidmine võtab kaua-kaua aega. Tavaliselt on ikka nii, et kui väga selge pilt olemas sellest mida tahad, siis just seda on võimatu leida. Lele tahtis väikest musta kleiti, õla-paeltega ja alt lendlevat. Kahju oli poodides vaadata neid värve ja mustreid, ükski ei püüdnud Lele pilku. Aga musta kleidi otsimine võinuks ometigi kauem kesta kui kaks poe külastust. Esimene vaatamine kuu aega tagasi ja teine sel pühapäeval. Läksime koos Kristiine keskusesse, et noh täna vaatame siin ringi, siis järgmine nädal Roccas ja siis veel ja veel ja veel kuniks see õige leitud. Aga võta näpust, juba teises poes, oli see kleit peidus. Nii kurb, nii kurb :( No oli tõesti ilus ta seljas ja millegi üle ei saanud viriseda ja hind sobis. Ainus asi millest ma emana ilma jäin, oligi see ärev shoppamine, paar tundi koos tütrega imekaunite kleitide seltsis. Peab ootama kuni Kirke kasvab nii suureks, tema tahab kindlasti lilledega ja värvilist ja selle otsimine võtab palju rohkem aega :)
pühapäev, aprill 24, 2011
Aus ülestunnistus
Tunnistan ausalt üles, et minu vahepealne õlekarva juuksevärv on ka mu ajudele hakanud. Ma pole ennast ammu nii blondina tundnud :)
Hakkasin nädalapäevad tagasi Kirke ratast sõidukorda seadma. Plika on vahepeal kõvasti kasvanud. Pidin nii sadulat, kui lenksu tõstma. Ratas on tal selline, raudne ja vähe roostes. Sadulaga tulin kergelt toime, veidi õlitamist ja asi korras. Lenksuga sai aga nalja. Ma polnud kindel millised kruvid peab lahti kruttima. No proovisin algul ühte moodi aga kanguta palju tahad, kasu ei miskit. Lenks ei liigu millimeetritki. Isegi Lelega kahekesi sikutades. Heakene küll, kruvisin siis veel mõned jublakad lahti. Kui kõik vähegi võimalikud mutrid olid lahti keeratud ja õli vahele topitud, proovisime uuesti. Sikutasime ja sikutasime, sikutasime ja sikutasime kuni korraga oli kogu esik juppe täis. Lenks ja üks ratas ja torud ja kruvid ja eee... Hullumaja! Vaatasin seda segadust ja oigasin, mis pagana moodi ma nüüd selle kõik tagasi panen. No veidi nuputamist ikka oli. Et milline jublakas mille peale ja kumba pidi see kuullaager täpselt olema peab. Olin äärmiselt rahulolev, kui kõik jubinad õiges järjekorras kokku sobitasin ja midagi ei jäänudki üle ega puudu. Pingutasin iga viimase kui mutri tihedamalt kinni ja tõstsin ratta püsti. No püsti see monstrum seisis. Ainult, et sõita sellega ei saanud. Naera või nuta! Olin nimelt ratta ja lenksu omavahel ära vahetanud. Istu aga sadulas, hoia esirattast kinni ehk lohised lenksu peal veidike edasi. Krrrrrrr! Miks ma ometi kordagi selja taha ei vaadanud. Ja pole kedagi teist ka kiruda. Kruvisin ratta taas lahti ja uuesti kokku. Seekord läks libedalt :)
Ega mu blondiaju siis sellega piirdunud. Kummid vaja ka täis pumbata. Jooksin poodi ja ostsin uue pumba, teadagi - talve jooksul oli vana pump jalga lasknud. No tubli emme, sai ühe kummi täis aga teine. Sel oli khm, vähe teistmoodi otsik, mitte see auto oma. Selle keerasin ka kogemata lihtsalt pealt ära. Kumm tossadi tühjaks ja hunnik juppe peos. Panin tagasi ka. Ainult, et pumpa palju tahad õhk läheb visinal mööda. Peale pikka ja vihast rassimist jõudis mu blondistunud ajuni, et toore jõuga ei saavuta siin midagi. Ilmselgelt vajan teistsugust voolikut pumbale või hoopis uut ventiili? Läksin jälle poodi, õnneks on kodu lähedal. Müüja vaatab, kehitab õlgu - tema pole sellist varem näinud. Kutsutakse tagant mehhaanik. Mees naeratab, võtab ventiili lahti ja paneb uuesti kokku. Teil proua oli see valesti kokku pandud :) Häbipuna näos ostsin sobiva otsiku ja läksin uuesti ratast pumpama. Õigesti ühendatud ventiiliga see kumm lausa neelas õhku. Sips ja valmis!
Vot selline tore rattalugu. Ei ole välja mõeldud, päris elust ikka. Tulevastele põlvedele õpetuseks. Ja endale muidugi ka, nüüd ma vähemalt tean. Kui muidugi ära ei unusta :)
Hakkasin nädalapäevad tagasi Kirke ratast sõidukorda seadma. Plika on vahepeal kõvasti kasvanud. Pidin nii sadulat, kui lenksu tõstma. Ratas on tal selline, raudne ja vähe roostes. Sadulaga tulin kergelt toime, veidi õlitamist ja asi korras. Lenksuga sai aga nalja. Ma polnud kindel millised kruvid peab lahti kruttima. No proovisin algul ühte moodi aga kanguta palju tahad, kasu ei miskit. Lenks ei liigu millimeetritki. Isegi Lelega kahekesi sikutades. Heakene küll, kruvisin siis veel mõned jublakad lahti. Kui kõik vähegi võimalikud mutrid olid lahti keeratud ja õli vahele topitud, proovisime uuesti. Sikutasime ja sikutasime, sikutasime ja sikutasime kuni korraga oli kogu esik juppe täis. Lenks ja üks ratas ja torud ja kruvid ja eee... Hullumaja! Vaatasin seda segadust ja oigasin, mis pagana moodi ma nüüd selle kõik tagasi panen. No veidi nuputamist ikka oli. Et milline jublakas mille peale ja kumba pidi see kuullaager täpselt olema peab. Olin äärmiselt rahulolev, kui kõik jubinad õiges järjekorras kokku sobitasin ja midagi ei jäänudki üle ega puudu. Pingutasin iga viimase kui mutri tihedamalt kinni ja tõstsin ratta püsti. No püsti see monstrum seisis. Ainult, et sõita sellega ei saanud. Naera või nuta! Olin nimelt ratta ja lenksu omavahel ära vahetanud. Istu aga sadulas, hoia esirattast kinni ehk lohised lenksu peal veidike edasi. Krrrrrrr! Miks ma ometi kordagi selja taha ei vaadanud. Ja pole kedagi teist ka kiruda. Kruvisin ratta taas lahti ja uuesti kokku. Seekord läks libedalt :)
Ega mu blondiaju siis sellega piirdunud. Kummid vaja ka täis pumbata. Jooksin poodi ja ostsin uue pumba, teadagi - talve jooksul oli vana pump jalga lasknud. No tubli emme, sai ühe kummi täis aga teine. Sel oli khm, vähe teistmoodi otsik, mitte see auto oma. Selle keerasin ka kogemata lihtsalt pealt ära. Kumm tossadi tühjaks ja hunnik juppe peos. Panin tagasi ka. Ainult, et pumpa palju tahad õhk läheb visinal mööda. Peale pikka ja vihast rassimist jõudis mu blondistunud ajuni, et toore jõuga ei saavuta siin midagi. Ilmselgelt vajan teistsugust voolikut pumbale või hoopis uut ventiili? Läksin jälle poodi, õnneks on kodu lähedal. Müüja vaatab, kehitab õlgu - tema pole sellist varem näinud. Kutsutakse tagant mehhaanik. Mees naeratab, võtab ventiili lahti ja paneb uuesti kokku. Teil proua oli see valesti kokku pandud :) Häbipuna näos ostsin sobiva otsiku ja läksin uuesti ratast pumpama. Õigesti ühendatud ventiiliga see kumm lausa neelas õhku. Sips ja valmis!
Vot selline tore rattalugu. Ei ole välja mõeldud, päris elust ikka. Tulevastele põlvedele õpetuseks. Ja endale muidugi ka, nüüd ma vähemalt tean. Kui muidugi ära ei unusta :)
kolmapäev, aprill 20, 2011
Tahan ka pildile
Kaunistasin vahepeal tavalisi savist lillepotte. Kõik mutrid ja seibid, riisiterad ja kiviklibu sai ilusasti kinni kleebitud. See on imelihtne ja vahva ka. Kirke sai ka käed mördiseks, kui mul abi vaja oli. Põhiliselt küll käemodellina :)
Väike õpetus pdf formaadis:
http://www.hot.ee/kroosu/isetehtud/savipott.pdf
neljapäev, aprill 14, 2011
Kui pole telekat
Kui Kirke kurvalt ohkas: "Kahju, et issil pole telekat," arvasin esmalt, et olen lapse ikka täiesti ära rikkunud. No, et ei saa enam ilma hakkama. Eelnevalt oli ta uurinud, millal jälle issi juurde saab. Aga tuli välja, et laps hoopis muretses isa pärast. Nimelt oli Kirke telekast teada saanud tähtsat asja - autoga sõites ei tohi mobiiltelefoniga rääkida, võib õnnetus juhtuda. Selge see, et kui issi seda ei tea, on ta suures ohus. Ma ei märganud kohe, kui suur on lapse mure. Aga kui ta ka järgmisel päeval selle teemaks võttis, sain aru, et asi on tõsine. Ma küll pakkusin, et ehk issi siiski teab aga laps ajas oma. Tal pole ju telekat. Egas muud, helistasime, lootuses, et ta parajasti autoga ei sõida. Ei sõitnud autoga, hoopis rattaga :) Ma ei tea mida issi talle vastas aga peale telefonikõnet oli laps jälle rõõmus ja rahulik. Pole lihtne olla laps, kui ei saa korralikult vanematel silma peal hoida ;)
Veidi hiljem hüüab ta
- Emme, palun too mu väike nukk siia. See on sinu toas, madratsi peal, halli elevandi all.
- Miks on väike nukk, suure elevandi all?
- Et tal külm ei hakkaks, muidugi.
Veidi hiljem hüüab ta
- Emme, palun too mu väike nukk siia. See on sinu toas, madratsi peal, halli elevandi all.
- Miks on väike nukk, suure elevandi all?
- Et tal külm ei hakkaks, muidugi.
kolmapäev, märts 16, 2011
Ulme
Tegelikult on ikka täitsa tore, kui vahel midagi untsu läheb. Siis saab jälle kunsti teha. Siin siis üks välk ei läinud lahti ja ventilaator tuulutas omatahtsi. Ja mina keerasin siis kogu kupatusele veel paar vinti peale.
Ma ise olen praegu umbes sellises meeleolus - mida iganes te sellest pildist ka välja ei loeks :)
neljapäev, märts 03, 2011
Vesi kui õhk
See on üks väga tobe jutt.
Isa surmast on viis kuud. Palju või vähe aga ma olen endiselt leinas. Ja mul on valus, füüsiliselt ka. Südames pistab ja pitsitab, ikka ja jälle. Öösiti und nähes. Päeval, kui miski teda meenutab. Täna astus üks isa sõber läbi, parim sõber. Orgunnisin talle laevamatuse pilte. Päris ilus oli vaadata pildi pealt kuidas tuhk merre lendas. Kahju, et oma silmaga seda ei näinud. Kahju, et see jäi kogemata, et see hetk jääbki minu jaoks ainult fotole. Andsin pildid üle, panin ukse kinni ja puhkesin nutma. Nagu paisu tagant tulid pisarad. Valu südames võttis jalust nõrgaks. Kaua see veel kestab! Ma tahaks millegipärast vette. Eelkõige peadpidi, või ka üleni vee alla. Uppuda nagu ei tahaks aga mingi jube vajadus on vett sisse hingata. Mul on tunne, nagu hingaks ma naha kaudu ja kui seda veega toita hakkab kergem. Läbi nina saaks kiiremini. Vesi kui õhk. Merepõhjas tahaks vedeleda ja vaadata kuidas päike läbi selle vee ka paistab. Ujuda ma ei oska. Ma arvan, et see meeletu vajadus vee järele on kuidagi seotud pisaratega. Sest nuttes hakkab alati kergem. Palju vett peaks siis asja ju kordades kiiremini paremaks tegema. Oeh, on ju tobe jutt. Aga see mõte on nii kaua mu sees kinni olnud. Las tuleb parem välja, enne kui ma tõesti vette hüppan. Ja kui ma usuks eelmisi ja tulevasi elusi, siis võiks teha siit järelduse, et ju ma siis enne kala olin. Või siis saan selleks kunagi :-)
Isa surmast on viis kuud. Palju või vähe aga ma olen endiselt leinas. Ja mul on valus, füüsiliselt ka. Südames pistab ja pitsitab, ikka ja jälle. Öösiti und nähes. Päeval, kui miski teda meenutab. Täna astus üks isa sõber läbi, parim sõber. Orgunnisin talle laevamatuse pilte. Päris ilus oli vaadata pildi pealt kuidas tuhk merre lendas. Kahju, et oma silmaga seda ei näinud. Kahju, et see jäi kogemata, et see hetk jääbki minu jaoks ainult fotole. Andsin pildid üle, panin ukse kinni ja puhkesin nutma. Nagu paisu tagant tulid pisarad. Valu südames võttis jalust nõrgaks. Kaua see veel kestab! Ma tahaks millegipärast vette. Eelkõige peadpidi, või ka üleni vee alla. Uppuda nagu ei tahaks aga mingi jube vajadus on vett sisse hingata. Mul on tunne, nagu hingaks ma naha kaudu ja kui seda veega toita hakkab kergem. Läbi nina saaks kiiremini. Vesi kui õhk. Merepõhjas tahaks vedeleda ja vaadata kuidas päike läbi selle vee ka paistab. Ujuda ma ei oska. Ma arvan, et see meeletu vajadus vee järele on kuidagi seotud pisaratega. Sest nuttes hakkab alati kergem. Palju vett peaks siis asja ju kordades kiiremini paremaks tegema. Oeh, on ju tobe jutt. Aga see mõte on nii kaua mu sees kinni olnud. Las tuleb parem välja, enne kui ma tõesti vette hüppan. Ja kui ma usuks eelmisi ja tulevasi elusi, siis võiks teha siit järelduse, et ju ma siis enne kala olin. Või siis saan selleks kunagi :-)
pühapäev, veebruar 27, 2011
Teerituaal
Mina ja mu tüütu ahistaja koos teed nautimas :)
Igal hommikul pean leidma veidi aega, et kassile patja mängida. Igal hommikul, umbes täpselt söögiajal käib ta ümber minu, nurrub ja togib mu kätt, püüab selle alla pugeda. Ja kui ma ei lase, siis hammustab. Hammustab! Selleks, et ma taipaks ta sülle võtta. Või no mis sülle, rohkem ikka rinnale. Ma muidugi tahaks rahulikult süüa aga see tüütu tegelane ei jäta jonni. Kui ma viimaks alla annan ja padjale nõjatun, siis on kass ülimalt rahul. Nurrub, paneb käpad kaelale. Mida sügavamal padjas ma istun, seda kõrgemale ta ronib. Ta keriks vist parema meelega ennast ümber mu kaela. Istub seal, kõige rohkem kümme minutit ja siis lahkub rahuloleval ilmel. Ja eks sa katsu ennast liigutada, kohe on küüned sees. Millegipärast ta teisi pereliikmeid sel moel ei ahista. Mind aga - mitu korda päevas. Ema arvates ravib :) Pilt on tehtud eile hommikul, mul oli aega, kiiret polnud. Testisin, kaua ta vastu peab. Kass istus mu rinnal pea seitse minutit, siis kobis diivanile minu kõrval. Teerituaal sai läbi ja sain viimaks kööki uue tassitäie järgi minna.
laupäev, veebruar 12, 2011
Parem oleks üks pilt...
...või siis kaks. Aga on ainult kirjeldus:
Ühel hommikul tööle sõites, nagu ikka, vaatan bussi aknast välja. Värske lumi on maha sadanud ja taevas on üle pika aja sini-sinine. Märkan taevas kahte lennukit. Veider, et neid kaks on. Sõidavad esmalt teineteise taga, siis kõrvuti. Taas jõuab üks eest ära. Jätavad ilusaid jutte. Kaovad mu vaateväljast. Jutid jäävad. Ilus, mõtlen ma. Ja miks nad nii teevad, äkki põrkavad veel kokku, jõuan veel muretseda. Buss peatub foori taga ja hetk hiljem lendab üle taeva parv luikesid. Samas suunas kui lennukid. Pikad valged kaelad välja sirutatud. Linnud on madalal ja paistavad suuremad, kui hetk tagasi nähtud lennukid. Nemad on ilusasti reas, sabad ühel joonel. Ükski ei trügi ette ega jää taha. Imeline! Loen, kaks-kolm-viis luike. Kui veider, esmalt lennukid, nüüd linnud. Nii sarnased ja nii erinevad. Valged tiivad, sirged jooned, selges taevas, bussiaknast...
Ühel hommikul tööle sõites, nagu ikka, vaatan bussi aknast välja. Värske lumi on maha sadanud ja taevas on üle pika aja sini-sinine. Märkan taevas kahte lennukit. Veider, et neid kaks on. Sõidavad esmalt teineteise taga, siis kõrvuti. Taas jõuab üks eest ära. Jätavad ilusaid jutte. Kaovad mu vaateväljast. Jutid jäävad. Ilus, mõtlen ma. Ja miks nad nii teevad, äkki põrkavad veel kokku, jõuan veel muretseda. Buss peatub foori taga ja hetk hiljem lendab üle taeva parv luikesid. Samas suunas kui lennukid. Pikad valged kaelad välja sirutatud. Linnud on madalal ja paistavad suuremad, kui hetk tagasi nähtud lennukid. Nemad on ilusasti reas, sabad ühel joonel. Ükski ei trügi ette ega jää taha. Imeline! Loen, kaks-kolm-viis luike. Kui veider, esmalt lennukid, nüüd linnud. Nii sarnased ja nii erinevad. Valged tiivad, sirged jooned, selges taevas, bussiaknast...
neljapäev, veebruar 10, 2011
Puhata ja mängida, chillida ja hängida...
Pool jaanuari kiusasid mind valud rinnus, no kannatad, niuksud veidi ja kannatad veel. Lõpuks sai kannatus otsa, vastik ikka ka, kui pidevalt miski haiget teeb. Liiati hakkas see töö tegemist segama. Kui valu sees väsisin uskumatult ruttu, see omakorda muutis tigedaks ja ainus mõte, mis pähe jäi - saaks ometi koju magama. Und jagus aga lõputult, tõeline talveuni. Arstitädid kuulasid ja mõõtsid, imesid verd, uurisid südant ja kopsu. Kõik näidud ilusad ja viisakad. Terve noor naine - naeratasid nad mulle rõõmsalt. Minul aga ikka valus, pilt kaob tasku, õhku ei jätku. Piinlik juba seletada, et mis ja kus. Keegi ei usu ja valu ei kao. Kardioloog kirjutas retseptirohtu ka. Valu see ei võtvat, mõeldud südame tugevdamiseks. No rohud on kallid ja sada hoiatuskirja juures, seega kanged ehk aitavad. Arstide sõnul peaks vähem muretsema, rohkem puhkama. Chillima ja hängima, puhkama ja mängima. Raske see ju on aga teeme proovi. Asi pole liigses töökoormuses, see on igati talutav. Küllap ma siiski muretsen asjata, mõtlen asjust, millest ei peaks. Jah, hea oleks ette võtta üks soojamaa reis või lihtsalt üks ilus kinoelamus. Reisida ma praegu ei jaksa. Ilusaid filme ka eriti ei tea, kõik puha sügavad ja hinge kraapivad, raputavad. Ehk siis mõju on vastupidine. Peab ikka rohkem multikaid vaatama. Lihtsalt mere ääres jalutama. Kuum vann spa asemel on juba ammu kasutusel. Aga tegelikult ootan ja vajan ma lihtsalt kevadet, igas mõttes... Küll ta tuleb, kuhu ta pääseb :)
reede, jaanuar 28, 2011
Kurrrnjäu :)
Täna hommikul oli lasteaias terve toatäis valgeid ja vähem valgeid jänesed ja kiisusid. Vägade vahva vaatepilt oli see :)
Kuigi ma ei taipa, miks see loomaaasta karneval just täna toimus. Lasteaias võiks ju õigel päeval ka pidu pidada, ei ole ju vaba päev. Aga noh, ma ei saa nagunii paljudest asjadest aru, nagu näiteks sellest andmekaitse seadusest. Pildistasin lasteaia ruume nende koduka tarbeks. Kiiresti, kiiresti! Enne, kui lapsukesed õuest tuppa tulevad. Peaasi, et nad pildile ei jääks, seadus ei luba. Aru ma ei saa, mis lasteaed see on ilma lasteta. Tühjad ja kõledad ruumid vaid. Aga mis parata, kui nii peab, siis olgu seal kodukal tühi lasteaed ja vahva kambapildi asemel ainult üks edev kassiplika.
reede, jaanuar 21, 2011
Kati
Ma reeglina siia tööpilte ei pane. Noh, et nagunii on ajakirjas ka. Seekord lihtsalt kripeldas, kuna minu lemmikkaader jäi valikust välja. On miski, mis mulle Kati juures väga meeldib. See on tema julgus ja otsekohesus, julgus võtta riske ja olla selline nagu ta olla tahab. Me kõik kukume ja saame haiget aga tema näib sellesse suhtuvat nagu väike poisiklutt. Kukub, tõuseb püsti, pühib põlved verest ja tolmust puhtaks ning tormab edasi. Anna minna!
reede, jaanuar 14, 2011
Palavik mängib lapsega
Kirke on pühapäevast saati palavikus, muid haiguse tunnuseid ei paista. No kui öist norskamist haiguseks saaks lugeda... Et mis haigus see selline on, kusagilt ei valuta ja isegi nohu ei ole. Esimesed päevad oli palavik stabiilselt kõrge vaatamata ajale. Aga juba kolm päeva pole päevasel ajal palavikust mingit märku. Hoian teda siiski voodis paigal. Kraadin iga paari tunni tagant ja kusagil kella viieks on see 38 jälle platsis. Öösel läheb veidi suuremaks, siis saab rohtu ka, higistab ja norskab. Hommikul on jälle vaikus. No näis kaua see segane tõbi teda piinab.
esmaspäev, jaanuar 10, 2011
Kingid
Millegipärast on mul juba mõnda aega soov üksi olla. Kui mitte päris omaette, siis vähemalt kodus olla. Aastalõpu möllust sain sujuvalt üle, kodus oli hea. Sünnipäevast püüdsin vaikselt mööda hiilida. Päris vaikselt enam ei saa, Facebook ja Skype teavad ja ütlevad teistele ka ja tore on :) Ega ma ei salgagi, lihtsalt ei taha mingit pidu sel aastal. Võimu pole. Kui uuel aastal konto seis eurodeks ümber arvestati oli mul isegi kuidagi kergem tunne. Sest võla-numbrid paistsid täitsa talutavad.Ma pole kordagi veel sünnipäevapidustusi ära jätnud, kunagi peab ju esimene kord olema. Järgmine aasta ongi nulliga number, eks siis pidutseme topelt :) Sel aastal siis pidu virtuaalnapsudega, klõmm! Ja tänud kõigi heade soovide eest!
Täna olen aga haige lapsega kodus, isegi töökaaslastega ei löö klaase kokku. Eks siis homme, takkajärgi. Kirke oli hommikul väga õnnetu, et rikkus emme sünnipäeva ära aga lohutasin teda sellega, et saame ju päeva koos veeta. Tema kallid ja musid on alati see kõige suurem kink olnud, seekord siis vähe kuumemad kui tavaliselt :)
Mu ema ja vanaema tahtsid kangesti mulle kingitust teha ja andsid raha, et mine osta midagi. Ma puiklesin küll algul vastu, et mul pole midagi vaja aga lõpuks tulin heale mõttele, mida selle eest osta. Nii ma siis valisingi endale kingituse, praktilise ja sentimentaalse. Seisin eelmine nädal tund aega sabas aga ära tõin :) Imekauni hõbedast kodarraha, eesti viimase mündi. Praktilise selles mõttes, et saan seda kaelas kanda. Meene ja ehe korraga. Maksin kroonides aga selle ümardamise tulemusena (kroonid eurodeks - eurod kroonideks) käisin välja üsna kummalise summa viissada krooni ja kümme senti.
Aga käes hoides näeb see veel kaunim välja kui selle pildi pealt paistab. Peab vist oma pildi ka tegema, millalgi :)
laupäev, jaanuar 01, 2011
Juubilaride õnnesoov
Millegipärast meenus mulle eakate õnnesoovisaade. Et kallis Maali, õnnitleme sind 85-ndal sünnipäeval jne. Muusikaks kõlab siis üks halekaunis looke. Teate küll neid vikerraadio lugusid. Ma hakkasin mõtlema, et huvitav, mida minu lapselapsed valivad minu 80-ndaks juubeliks. No, kui selline saade peaks siis veel olema. Nad ise muidugi on kole õnnelikud - et näe Koit Toome, laulab nii ilusasti, vot see peaks vanaemale kindlasti meeldima, meenutab tema noorpõlve. Ma tõesti loodan, et nad leiavad midagi muud :)
Ahjaa, vaatasin just Toome klippi Tujurikkujast
Ahjaa, vaatasin just Toome klippi Tujurikkujast
Tellimine:
Postitused (Atom)