Kui sa kohtad sarnase mõttemaailmaga inimest on see suur õnn. Kui veab saavad teist sõbrad. Aga kohata oma unenägude maailma mõnes filmis, no see võtab keeletuks. Ühelt poolt uni, mille tajud ja meeleolud on nii haprad, et pelga kirjeldusega seda edasi ei anna. Ja siis film, olgu see kui tahes kunstiline, on siiski väga konkreetne, valminud mitmete erinevate inimeste ühistööna. Seega ei saa filmis oma unesid kohates ka kellegi peale otseselt näpuga näidata, et küsida: "Kas sina mõtled (näed samu unesid) nagu mina? Ma armastan seda seletamatut tunnet, mil nõutult noogutan: ma olen siin olnud, olen seda näinud, olen seda kogenud. Uus kodumaine film "Idioot" jahmatas mind selle tuttava ebareaalsusega. Miski seal oli nii oma, et tundus nagu sulaks ma sellesse. Stseen pargipingil. Ilus ja ehmatav tunne. Kardan vaid, et uuesti vaatama minnes ei saa ma sama sähvatust.
Üks teinegi film on mind painama jäänud. Küll mitte seetõttu, et seal nähtu oleks tuttav olnud. Pigem sellepärast, et ma tahaks seda stseeni oma unedesse. Hetkel piisaks ka sellest, kui saaks kusagilt selle jupi filmist endale arvutisse. Aga ainult selle osa. Nimelt vaimustusin ma lastefilmi "Lotte ja kuukivi saladus" ühest müstilisest maailmast. Vihmalabürint. See, kuidas see tehtud oli - no lihtsalt super. Ülejäänud film võiks minu jaoks olemata olla, andke mulle see vihma episood. Ma tahan sellesse vihmalabürinti pugeda ja see võiks kusagil lähedal reaalselt olemas olla, et kui tuju tuleb, siis jalutaks seal ringi. Kes näinud ei ole, siis vabandust aga ma ei suuda seda kirjeldada. Aga lihtsutatult öeldes - paduvihmas, mis on nii tihe, et vihmavari laguneb ribadeks, nagu sajaks pussnuge, selles vihmas on rajad, mida mööda minnes märjaks ei saa. Ja see on nii ilus, müstiline ja võimas. Ülejäänud film on tavaline multikas.
Rohkem selliseid hetki palun, rohkem ilusat äratundmist :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar