Kolmapäev, detsember 25, 2013

Hirmust üle, viimaks ometi :)

Aasta lõpp läheb teadagi kiirelt. Selle aasta detsember ja novembri viimased päevad on olnud veidralt segased. Äärmusi täis, eelkõige just meeleolude kõikumise tõttu. Tagasi vaadates tundub see sahmerdamine isegi värskendav, pealesunnitud eneseanalüüs ja teraapia.
Millalgi novembris avastasin endal rinnast valutava moodustise. Hirm oli aga püüdsin sellest huumoriga üle saada. Lõpuks peale paari nädalat piinlemist läksin arsti juurde. Perearst suunas edasi, sealt edasi mammgraafile. Polnud just kõige julgem tunne, kui arst lausub - "Ma ei saa aru, kas on mass või mitte. Eks pilt näitab paremini."
Ja siis sa ootad, alguses seda aega, millal uuringule minna saad, siis vastuseid. Kontrollid pidevalt oma meile ja uurid telefoni, kas ikka t88tab.
 Vastus pidi tulema nädala jooksul, kui hea uudis, siis meili peale, halva sõnumi korral lubati helistada. Aeg m88dus närveldades, vastust aga ei tulnud. Täpselt nädal hiljem ei pidanud ma vastu ja helistasin ise, infotelefonile. Sealt muidugi rahustati ja kästi oodata. Mis mul üle jäi. Ootasin...
Et elu poleks liiga lihtne suutsin haigeks jääda. Min piinas hull väsimus, olin pidevalt näost valge, silme ees virvendas ja s88giisu kadus. Peeglisse vaadates nägin üht kahvatut ja mustade silmaalustega võõrast nägu. Tundsin ennst kohutavalt vanana. Pole vist kunagi varem nii palju meiki kasutanud, kui siis...
Ühel sellisel jõuetul päeval avastasin enda käel, ilmselt veresoones mingi tüki. Ei osanud midagi mõelda, katsusin seda tuima ükskõiksusega. Veidraks muutus asi siis, kui see hernetera suurune tükk soont m88da edasi liikus. Jahmusin. T88kaaslased ja mu ema suutsid mind korralikult endast välja viia. " Nüüd on sul tromb, mine kohe EMOsse! " Tõeline kambakas! Helistasin siiski vaid perearstile ja panin järgmiseks päevaks aja kinni.
Ometi ei pidanud närvid õhtuni vastu ja peagi istusin EMO vastuvõtus. Paari tunni pärast vaatas nooruke doktor mu üle, vangutas pead ja ütles: "Ma tõesti ei tea, mis see on?! Olete ikka kindel, et see liikus? Minge perearstile!"
Tundsin ennast tobedalt. Et nüüd siis mõtlen endale tõbesid külge, näen viirastusi. Algul see nõela tunne rinnas, nüüd veider tükk käes. Lollakas!
Järgmisel õhtul perearsti ukse taga sain kätte viimaks ka vastuse mammograafilt. Õnneks, ei leidnud nad midagi. Kergendustunne ja alandus korraga. Olen ma tõesti mingi luulude all kannataja? Oma liikuvast tükist rääkisin juba naerdes ja eneses kaheldes. Äkki ma tõesti kujutasin seda ette? Käele olin ma eelmisel päeval pastakaga ringi joonistanud. Juhuks, kui see tükk peaks taaskord kohta vahetama. Nüüd aga püsis see ilusti paigal. Tüüp sellinne!
Perearst õnneks mu üle ei naernud. Soovitas võtta verd vedeldvaid tablette ja määrida Lioton geeliga. Ja kui hakkab uuesti liikuma, siis tagasi EMOsse. Aga muud tarka ei osanud temagi teha ega 8elda.
Praegu võtan usinalt rohtu, jälgin seda tulnukat kullipilgul. Ilmselt suurest hirmust on see väiksemaks jäänud. Paras talle! Ja mulle :)
See tüütu aeg on m88dumas. Kahvatu ja sinise naha vastu aitab isepruunistuv kreem ja arooniavein paneb põsed õhetama.
Kõlab nagu uue aasta lubadus aga otsustasin, et ei lase ennast enam hirmutada. Õnneks on praegu aega puhata, tervis paistab korras, veini jagub ja tundub, et kõik läheb ülesmäge. Elame veel!


Esmaspäev, detsember 02, 2013

Kelle musi?

Selveri kassasabas seistes sain telefoni sõnumi: "Mõnusat musi & head 88d!"
 Minul kohe totter naeratus näol ja heameel sõnumist, loogiline ju ;) Siis tuli imestus - miks telefon nime ei näita?! Siis - head 88d, kell kuus õhtul, mida? Peast käis läbi veel mitmeid küsimusi, kas sms saab hilineda, kes see nüüd ära on väsinud, ja muud totrused. Alles siis mõistsin, et tegu on tundmatu numbriga. See kõik käis tegelikult väga kiiresti aga ikkagi, paariks sekundiks lõi pulsi kiiremini käima, mis on ju igati tore.
Kuna see keegi kindlasti ootas vastust ja oleks tobe ta teadmatusse jätta, saatsin sõnumi vastu: "Unedeks varavõitu, musi võiks ju kinni püüda, teaks vaid kellelt?"
  Jäin ootama, oli isegi kerge flirtimise tunne, et mis too tundmatu ka vastab või äkki ikka pole tundmatu... Mõne aja pärast helises telefon. K8hatasin hääle puhtaks: "Daisy kuuleb."
"Oih, vabandust!" vastas mulle ehmunud naisehääl ja katkestas kõne. Njah, saada võõras musi ja seegi tütarlapselt, ikka täiesti m88da, seekord siis niimoodi :)