Kolmapäev, juuli 27, 2005

Üks vana lugu

See vana lugu (kirjutasin selle juba paar head aastat tagasi) tuli mulle meelde eile öösel, kui Paldiskist, Koluka sünnalt koju jõudsin.

Kell pool üksteist õhtul,
vihm, tihe ja raske,
valgete plastakende taga.
Välgusähvatus,
veel üks
ja teleka pilt virvendab kaasa.

Kõrgete majade vahele pargitud auto sireen
sulab ühte vene plikade kiljumisega.
Nad on märjad ja veidi vintis,
joostes paljajalu mööda katkist asfalti,
lombist, lompi
pritsib porine vesi nende seelikutele täppe.
Aga lift on katki ja trepp saab nende jälgi täis.

Vesi kannus hakkab keema,
ma kuulen kuidas ülakorruse köögis lauldakse,
seal on prjasnik,
see algas juba ammu ja
kestab veelgi
Võtan telefoni ja kaon pooleks tunniks Tartu linna...

Esmaspäev, juuli 25, 2005

Polegi vaja muud kui...

Nende vihmaste ilmadega olen taas avastanud, maasikamoosi keetmise vahele, raamatu lugemise m6nu. Hea paks raamat sattus ette (jätkub kauemaks) nimelt Krossi "Kallid kaasteelised". Juba teist korda üllatab vanameister mind, seekord on ta suutnud nii ilusasti naha alla pugeda, et tema biograafiat luges on tunne nagu loeks oma kadunud vanaisa pajatusi. Oi ma naudin seda tunnet...
Igatahes on mul ees taldrik moosisaiadega, titt magab (oleks see uni vaid pikem) ja mina sukeldun raamatusse...

Esmaspäev, juuli 11, 2005

Tagasi kodus

Noniii, sain sealt unisest külast tulema või peaks ütlema linn, (khm Türi) pigem mitte. Väikeses annuses on ju selline aedlinn täiesti kosutav aga liialdada ei tasu. Eriti selle palavusega.Täna nägin järve ääres nii kolepruuniks põlenud naist, et oleks tahtnud ta kohe nahaarstile saata. No pole ka ime, kui elada lagedate (ja ogaralt korralikult niidetud) muruplatsidega linnas. Isegi puud (hekkidest saan ma veel aru) on nudiks aetud ja ei paku mingit varju. Eriti karm on ujuma minna. Igatahes soovisin ma ruttu ära, päris metsa või mere äärde või kasvõi linnamüüride varju aga ära.

Vaatasin vaid

Ja jälle kord nägin ma täiusliku kaadrit aga pilti ei ole. Moment oli ja tüübid olid, kõik peale minu, kes ma oma seebikat kotist välja tirida ei tihanud. Aga pilt ise selline. Hommikul järve ääres tütarlaps (verinoor), suure kõhuga (umbes kaheksas kuu) ja noormees, ilus ja treenitud kehaga. Tütarlaps ronib rolleli selga (peas must ja hirmsuur kiiver). Poisil on vabas käes ruupor (vetelpäästja?). Hoiavad veel enne tüdruku minekut käest kinni, suudlevad, armas ju... No ja mida teeb elukutseline fotograaf, vahib ja naudib ja hoiab oma titel käest kinni, et see minema ei roomaks, ehhh...

Reede, juuli 01, 2005

Homset oodates...



See sebimine hakkab vist ühele poole saama. Nii, vankri ostsin (sellise, mis vihmavarjuks kokku käib), pildialbum Naadile sai ka lõpuks valmis (piltide valimine ja ümber tagemine võttis ikka meeleletult aega. Hea oli, et nädal aega varem pihta hakkasin.) Koogid on valmis küpsetatud, tegin kolm erinevat, mmmm... Nüüd on veel vaja kleidid triikida ja asjad pakkida ja ongi kõik, uhhhhh. Ootan juba homset, täna öösel ma vist magada ei saa...