See vana lugu (kirjutasin selle juba paar head aastat tagasi) tuli mulle meelde eile öösel, kui Paldiskist, Koluka sünnalt koju jõudsin.
Kell pool üksteist õhtul,
vihm, tihe ja raske,
valgete plastakende taga.
Välgusähvatus,
veel üks
ja teleka pilt virvendab kaasa.
Kõrgete majade vahele pargitud auto sireen
sulab ühte vene plikade kiljumisega.
Nad on märjad ja veidi vintis,
joostes paljajalu mööda katkist asfalti,
lombist, lompi
pritsib porine vesi nende seelikutele täppe.
Aga lift on katki ja trepp saab nende jälgi täis.
Vesi kannus hakkab keema,
ma kuulen kuidas ülakorruse köögis lauldakse,
seal on prjasnik,
see algas juba ammu ja
kestab veelgi
Võtan telefoni ja kaon pooleks tunniks Tartu linna...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar