kolmapäev, märts 19, 2008

Õnnepall

Kuidas kirjeldada ülimat õnnetunnet, sellist, mis tahab südame seest rebida, tõstab sind õhku ja paneb totakalt naeratama. Kõlab nagu armumine aga kas ikka on? Viimased paar hommikut olen ma just sellises meeleolus ärganud, õnnetunne, mida unes kogen on nii suur, et ma ei suuda edasi magada ja ärkan punkt 7.00 (tunnike enne seda, kui äratuskell tirisema hakkab).
Muidugi näen ma unes, et olen meeletult armunud - oma unenägude printsi. Esimene kord, kui selleks oli Naat, võtsin seda lihtsalt kui oma saamatust minevikust lahti lasta. Teisel hommikul aga oli mu objektiks üks kena sugulane ja see fakt ehmatas mind kergelt. Et, mis toimub - päris ära keeranud või. Aga kuidas saaks ma keelata endale armumist, olgu või unes. Sest jõu ja rõõmu annab see tunne ju terveks päevaks. Kevad ikkagi :)

Õnnepall ise oli mu esimeses unes selgelt näha. Unes kohtusin Naadiga mingis keldrisööklas. Märkasin ta laste käes jäätiseid ja tahtsin endale ka ühte. Kergelt lenneldes (õnnetunne oli mind juba haaranud) tantsisin nagu baleriin ruumi teise otsa külmikute poole. Mu hoog oli nii suur, et jäätist koukides vajusin kättpidi sügavale külmakirstu jalad õhus siplemas. Sain oma maiuse siiski kätte ja läksin lauda istuma. Mu pilk saatis ainiti järjekorda, naeratus mu suul venis aina suuremaks ning totakamaks. Ühtäkki tekkis mu käte külge seebimulli meenutav pall. See kasvas ja kasvas aina suuremaks ja suuremaks. Käsi liigutades venis see kaasa aga küljest ära ei tulnud, vedrutas vahvalt. Mina aga nautisin koos mulliga kasvavat õnnetunnet - õnnepalli, ega suutnud end paigast liigutada. Ma lihtsalt vaatasin kuidas Naat jõudis kassani, imetlesin oma õnnepalli (see sillerdas kaunilt nagu suur seebimull aga oli tugev, katki ei läinud vaid vetrus kergelt) ja nautisin õnnetunde kasvamist. Ärkasingi selle peale, et süda lõi liiga kiiresti ja õhk hakkas otsa saama.
Pärast vedelesin voodis ja mõtlesin, et teeks õige sellise maali - söökla, järjekord ja naeratava näoga naine seda vaatamas, patsutams oma käte vahel üht suurt ja veidrat mulli. Paneks pealkirjaks - Õnnepall. Huvitav, kas keegi saaks aru, mida paganat ma sellega öelda tahan. Igatahes seda maaliga edasi anda tundub hetkel magusalt suur väljakutse. Pilt on mu silmade ees väga selge aga teostada ma seda ilmselt ei suuda... Fotolavastus, isegi koos korraliku arvutitöötlusega, poleks aga pooltki nii lummav, et seda kõike edasi anda. Et las jääb edasi minu fantaasiate raamatusse, seal on nii mõnigi vahva kaader ees ootamas.

esmaspäev, märts 10, 2008

Kallistused


Teate neid kohustuslike pilte, et tee üks pilt meist koos. Ma ei oska neid enam hinnata, sest see on muutunud rutiiniks ja kunagi pole see mina kes pildile jääb, ikka teised. Eelmine nädal aga ma lausa ootasin oma järjekorda, mil saaks koos Kaika Lainega poseerida. tegelikult ootasin aga tema kallistust, pildile püüdmine oli vaid ettekääne. Varastatud kaisutusena see aga ei mõjunud, vana inimene värises üle terve keha, et mul tuli tahtmine teda hoida. Kõvasti ja kindlalt, et ta värin kaoks. Tundsin end suure emmena, kes pisikest kaitsta püüab teda enda vastu surudes. Ometi oli just Laine see, kes võttis ära mu nädal aega kestnud valu küünarnukis. Valuvaigistite ja kompressidega see ei taandunud, plaanisin juba arstile minekut, et kaua võib seda närivat valu kannatada. Mõistus hakkas juba sassi minema, olin tige lausa, nii valus oli see käsi mul. Ise ma Laine tädilt abi küsida ei tihanud, õnneks oli Inga, kes seda suutis :) Suured tänud neile, kes oskasid ja nägid aidata!

teisipäev, märts 04, 2008

Ajanihked


See üürike hetk une ja ärkamise vahel, tõeline meeltelumm, kui pea on täis kummalisi aistinguid ja mõtteid ja keegi ei saa neid sult võtta. Ma tõesti naudin seda ja tahaks, et see kestaks ja kestaks. Täna tundus aga mulle, et see hetk ei lõpegi ja on veninud lõputult pikaks. Nagu poolearuline tuikusin tänases päevas ja ütlesin välja asju, mida muidu enda teada hoiaks, suutmata oma öisest unest välja tulla. Unes olles teen vahel meelega midagi tobedat, sest tean, see on vaid uni. Või karjun ja märatsen mõnuga, sest siis on hommikul kerge tunne. Aga ärkvel olles tuleb end siiski kontrollida, paraku... Ma loodan, et minust pole saamas hullumeelset veidriku, sest tõmme on suur. Et keeraks lihtsalt ära, hüppaks kuskilt alla või lõhuks midagi või röögiks ja siis läheks tipa-tapa ilusasti rohelise plangu taha, tabelette neelama. Pilgutaks süüdimatult silmi, et oih, kas ma tegin midagi valesti, srry.
Ma tean küll, mis mind sellesse letargiasse viis. Üks hommikune telefonikõne tiris mind ajas tagasi ja kõnet lõpetades ei tahtnud ma enam siia aega ega linna tagasi tulla. Millal ma ometi suudan selle köie läbi nüsida, mis mind nõnda kinni hoiab? Heameelega teeks kohe nii, et lendaks ajas pikalt-pikalt edasi, et kõik see vahepealne piinlemine ära jääks. Lendaks otse aega, mil ma olen juba vanaema, ei parem juba vanavanaema. Istun oma metsaonnis, seitse seelikut ülestiku ja tõmban trepil istudes piipu. Lapselapselapsed jooksevad mööda õue ringi ja ma lihtsalt istun ja vaatan neid, ei muud...