See üürike hetk une ja ärkamise vahel, tõeline meeltelumm, kui pea on täis kummalisi aistinguid ja mõtteid ja keegi ei saa neid sult võtta. Ma tõesti naudin seda ja tahaks, et see kestaks ja kestaks. Täna tundus aga mulle, et see hetk ei lõpegi ja on veninud lõputult pikaks. Nagu poolearuline tuikusin tänases päevas ja ütlesin välja asju, mida muidu enda teada hoiaks, suutmata oma öisest unest välja tulla. Unes olles teen vahel meelega midagi tobedat, sest tean, see on vaid uni. Või karjun ja märatsen mõnuga, sest siis on hommikul kerge tunne. Aga ärkvel olles tuleb end siiski kontrollida, paraku... Ma loodan, et minust pole saamas hullumeelset veidriku, sest tõmme on suur. Et keeraks lihtsalt ära, hüppaks kuskilt alla või lõhuks midagi või röögiks ja siis läheks tipa-tapa ilusasti rohelise plangu taha, tabelette neelama. Pilgutaks süüdimatult silmi, et oih, kas ma tegin midagi valesti, srry.
Ma tean küll, mis mind sellesse letargiasse viis. Üks hommikune telefonikõne tiris mind ajas tagasi ja kõnet lõpetades ei tahtnud ma enam siia aega ega linna tagasi tulla. Millal ma ometi suudan selle köie läbi nüsida, mis mind nõnda kinni hoiab? Heameelega teeks kohe nii, et lendaks ajas pikalt-pikalt edasi, et kõik see vahepealne piinlemine ära jääks. Lendaks otse aega, mil ma olen juba vanaema, ei parem juba vanavanaema. Istun oma metsaonnis, seitse seelikut ülestiku ja tõmban trepil istudes piipu. Lapselapselapsed jooksevad mööda õue ringi ja ma lihtsalt istun ja vaatan neid, ei muud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar