Kuidas kirjeldada ülimat õnnetunnet, sellist, mis tahab südame seest rebida, tõstab sind õhku ja paneb totakalt naeratama. Kõlab nagu armumine aga kas ikka on? Viimased paar hommikut olen ma just sellises meeleolus ärganud, õnnetunne, mida unes kogen on nii suur, et ma ei suuda edasi magada ja ärkan punkt 7.00 (tunnike enne seda, kui äratuskell tirisema hakkab).
Muidugi näen ma unes, et olen meeletult armunud - oma unenägude printsi. Esimene kord, kui selleks oli Naat, võtsin seda lihtsalt kui oma saamatust minevikust lahti lasta. Teisel hommikul aga oli mu objektiks üks kena sugulane ja see fakt ehmatas mind kergelt. Et, mis toimub - päris ära keeranud või. Aga kuidas saaks ma keelata endale armumist, olgu või unes. Sest jõu ja rõõmu annab see tunne ju terveks päevaks. Kevad ikkagi :)
Õnnepall ise oli mu esimeses unes selgelt näha. Unes kohtusin Naadiga mingis keldrisööklas. Märkasin ta laste käes jäätiseid ja tahtsin endale ka ühte. Kergelt lenneldes (õnnetunne oli mind juba haaranud) tantsisin nagu baleriin ruumi teise otsa külmikute poole. Mu hoog oli nii suur, et jäätist koukides vajusin kättpidi sügavale külmakirstu jalad õhus siplemas. Sain oma maiuse siiski kätte ja läksin lauda istuma. Mu pilk saatis ainiti järjekorda, naeratus mu suul venis aina suuremaks ning totakamaks. Ühtäkki tekkis mu käte külge seebimulli meenutav pall. See kasvas ja kasvas aina suuremaks ja suuremaks. Käsi liigutades venis see kaasa aga küljest ära ei tulnud, vedrutas vahvalt. Mina aga nautisin koos mulliga kasvavat õnnetunnet - õnnepalli, ega suutnud end paigast liigutada. Ma lihtsalt vaatasin kuidas Naat jõudis kassani, imetlesin oma õnnepalli (see sillerdas kaunilt nagu suur seebimull aga oli tugev, katki ei läinud vaid vetrus kergelt) ja nautisin õnnetunde kasvamist. Ärkasingi selle peale, et süda lõi liiga kiiresti ja õhk hakkas otsa saama.
Pärast vedelesin voodis ja mõtlesin, et teeks õige sellise maali - söökla, järjekord ja naeratava näoga naine seda vaatamas, patsutams oma käte vahel üht suurt ja veidrat mulli. Paneks pealkirjaks - Õnnepall. Huvitav, kas keegi saaks aru, mida paganat ma sellega öelda tahan. Igatahes seda maaliga edasi anda tundub hetkel magusalt suur väljakutse. Pilt on mu silmade ees väga selge aga teostada ma seda ilmselt ei suuda... Fotolavastus, isegi koos korraliku arvutitöötlusega, poleks aga pooltki nii lummav, et seda kõike edasi anda. Et las jääb edasi minu fantaasiate raamatusse, seal on nii mõnigi vahva kaader ees ootamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar