Kolmapäev, oktoober 27, 2010

Imikud

Räägime Kirkega unistustest.
"Tead millest mina kõige rohkem unistan?", küsib laps mu käest.
"No ei tea, kommidest või jäätisest või...", vastan provotseerides.
"Ma unistan imikust, et mul oleks imik."
"Imikust? Mitte beebist?"
Kirke vastab veidi noomival toonil, nagu mind õpetades: "Tead emme, imik ongi beebi!"
"Nii, et sa unistad beebist?"
"Ei, imikust", jätkab ta endale kindlaks jäädes.

Esmaspäev, oktoober 25, 2010

Nagu unistus


Ma ei suutnud sel kokteilipeol esimest jooki valida. Mingit nimekirja ees ei olnud ja nii ma palusingi barmen´ilt lihtsalt midagi eksootilist. Liikusin veel leti poole, et ooot ma näitan. Tema aga raputas pead: "Pole vaja! Ma tean täpselt mida sa tahad!"
Ohh, ülbikut, mõtlesin ma ja jäin ootama. Ta tuli tagasi helesinise curacao`ga - jeeeeeh. Nagu unistus. Sinisele sinine kokteil :) Hästi tehtud!

Pühapäev, oktoober 24, 2010

Uutmoodi elamused


Olen vist korralikult ära hellitatud. Reisidelt ootan ma ikka midagi erilist, midagi, mis jalust maha lööks. Minu jaoks ongi reisimine eelkõige uute kogemuste kogumine. Mu reis Türki oli eelkõige tööreis ja kuigi ma programmi teadsin, ikka lootsin enamat. Lootsin nuusutada teistmoodi kultuuri, kogeda midagi põnevat, midagi mis vapustaks vms. Seekord suuri elamusi ei olnud, küll aga jõudsin tõdemuseni, et ka nii võib. Puhata hotellist ja turismipiirkonnast väljumata. Lihtsalt puhata, ilma pideva seikluseta. Võib olla olin ma lihtsalt väsinud ja vajasingi teistmoodi reisi. Emotsioone on viimasel ajal olnud ju küllaga. Küllap oli siis aeg, et veidi rahulikumalt võtta. Ma hakkasin mõistma neid, kes sõidavad nädalaks sanatooriumisse. Olgu see siis kodu- või välismaal. Ei mingeid erilisi ootusi. Päeval lihtne rannamõnu või spa, õhtul baar ja dringid ja kui veab siis leiad ka seltskonna. Mul vedas :) Igatahes sai oldud ja nauditud. Vaid see eriline kultuurielamus jäi seekord saamata. Ahjaa, vihmapiisad palmioksal oli siiski üks tore elamus. Kolm päeva olin kohapeal, neist esimesel aga nautisin kuuma päikese asemel sooja vihmasadu - eksootika :)

Kultuurielamuse sain aga koju jõudes. Kui ma oleks välismaalane, siis võinuks seda eestile tavaliseks pidada. Istusin tellitud autosse ja märkasin kohe taksojuhi eksootilist välimust. Tundus, nagu olen endiselt Türgis. Muusika, mis mängis, juhi aktsendiga vene keel, pidev loba ja sõites selja taha vaatamine. Ei mitte läbi peegli, ikka korralikult kehaga kaasa keerates. Nojah, siis katsetas ta tee peal kuidas kummid peavad. Männiku tee tundus talle selleks piisavalt tühi olevat. Tegi oma viis-kuus korda järsu pidurduse ja imestas, oo kuidas auto ujub. No talle tegi see kõik muidugi nalja. Igatahes kiitles ta oma taiplikuse üle, et varakult korralikud rehvid alla pani. Huvitav, kuidas see masin veel vanade rehvidega käitunud oleks. Kohale jõudes tuli raadiost kutsung Mai tänavale. Küsib mu käest, et kas on siin lähedal. Seletan, et jah vaid natuke maad eemal. See polnud uhke takso GPS-süsteemiga. Lõpuks võttis linnakaardi välja ja otsisin talle selle tänava üles. Ta nimelt muidu Nõmmet ei võta, võõras kant. Sain siis ka veidi kasulik olla :)

Teisipäev, oktoober 12, 2010

Mere peos

Käisin täna Radissoni katusebaaris üht lauljannat pildistamas. Seni, kui toimetaja intervjuud tegi, vaatasin mina hajameelselt aknast välja. Tugev tuul kangutas rõdupiirdeid ja polnud vähimatki tahtmist välja minna. Järsku oli tunne nagu vaataks ma linna läbi teleobjektiivi, mis toob kõik olulise lähedale, samas jääb alles kalasilma taju, võime näha nn kõrvade taha. Tõeline fotograafi kiiks, kas pole :) Sedasi seal seistes märkasin korraga, kui lähedal on meri linnale, linn tundus aga kuidagi kokku surutud olevat. Ma olen seal terrassil palju kordi käinud ja pilte teinud aga kunagi varem pole ma nii tundnud. Ehk oligi täna, selle suure tuulega, meri veidi rohkem üle kallaste, oligi lähemal kui muidu, suured vahused lained paistsid siiagi selgelt ära. Vaatasin merd nagu näeks seda esimest korda. Seisin seal ja jälgisin nõutult, kuidas rohehall meri hoiab linna oma suures peos ja tekkis väga habras tunne. Selline tunne, nagu tahaks meri oma peod kokku suruda, küll mitte õelusest vaid sellepärast, et ta võib. Jah tõesti, meri tuli täna mulle väga ligi.

Pühapäev, oktoober 03, 2010

Reisimuljed tulevad, varsti...



Barcelona muljed on meeletult kirevad, ülevoolavad ja neid on raske arusaadavas keeles jagada. Selleks, et mingi loetav ülevaade teha, pean enne veidi pilte korrastama ja asju seedima.
Aga - suurim hitt oli minu jaoks loomulikult Gaudi ja kogu see krempel, mis tema ümber keerles. Esimestel päevadel, kui ma polnud veel Güelli pargis käinud, (pildil istun just seal) oli mul raske mõista seda turistipoodide valikut. Nii värviline oli see kõik aga mina polnud sellest kirevusest veel midagi näinud. Kuna sisenesime parki külgväravast sain tõelise grande finale osaks, viimane vaatus viis jalad alt ja vapustus oli korralik.
Teine higlight oli aga Correfoc - tuldpurskav rongkäik, deemonite, lohede ja trummidega. Seda teadsin ma vähemalt oodata, olin enne reisi selle kohta lugenud ja huvi oli suur. Alguses jälgisin seda möllu eemalt aga hiljem taipasin - selleks, et seda paremini kogeda pean olema tulevärgi sees. Sinna ma siis trügisingi, vahepeal paar klõpsu ja lühike videolõik, ülejäänud aja tantsisin koos teiste "hulludega" seda pöörast tuleringtantsu. Rongkäik kestis kaks ja pool tundi, vaatasin nukralt viimaseid tõrvikuid ja palusin mõttes, veel, veel, veel...
Igatahes ma teen ühe korraliku reisiloo ka ja näitan siis valitud kaadreid. Seniks kannatust!

Reisilugu ajakirjas Naised


Laupäev, oktoober 02, 2010

Kai peal lehvitamas

Käisin täna saatmas teele kuulsaid seiklejaid. Osalt töö tõttu, teisalt oli mul ka isiklik huvi, lihtsalt tõmbas. Kes poleks kuulnud lauseid - et seda Tättet on liiga palju, läilaks läheb, aru ei saa miks ikka rahvas veel vaimustub jne. Mul on aga oma arusaam sellest kõigest. Nende minek puudutab meist igaüht, hoolimata sellest, kas oled nende fänn või mitte. Puudutab vähemalt seda osa inimsestest, kes on kordki mõelnud lahkumise peale üldse, isiklikus plaanis ja suuremalt. Minekud ja tulekud, lahkumised ja kohtumised. Igaüks on sellega kokku puutunud. Paljud on sellele sügavamalt mõelnud. Vaatasin saatma tulnud mehi ja nägin nende pilgus soovi seigelda. Vaatasin kaile jäänud naisi, meremeeste peresid ja tundsin kuidas igatsus nende pilgus mind kaasa mõtlema pani. Minu jaoks tähistab meri vabadust, seiklust ja paraku ka lahkumist. Kaotusvalu jääb kaldal seisjatele, merel seilajatele seiklus ja vabadus. Koduigatsus kindlasti ka. Meri jääb minu jaoks alati ka osakeseks isast, vana meremehe tuhk sai samuti lainetesse visatud.
Väikse tüdrukuna, oodates isa pikalt merereisilt, andsin endale lubaduse - meremehega ma ei abiellu, ootusaeg on liiga raske. Mingi osa selles lubaduses puudustas kindlasti ka alkoholi, mis selle eluga minu meelest kaasa käis. Elu pakkus mulle aga hoopis pikemaid ootusi, kui paar kuud meresõitu seda teinuks. Õnneks on taaskohtumised seda võimsamad olnud :)
Kuhu ma selle kõigega jõuda tahan. Tätte ja Matvere fenomen pole pelgalt nende lauludes vaid inimlikus lahkumisvalus, ootuses ja kohtumisrõõmus. Kõik me oleme neid tundeid kogenud ja need säravad mehed toovad selle meile lihtsalt väga eredalt meelde.