Mere peos

Käisin täna Radissoni katusebaaris üht lauljannat pildistamas. Seni, kui toimetaja intervjuud tegi, vaatasin mina hajameelselt aknast välja. Tugev tuul kangutas rõdupiirdeid ja polnud vähimatki tahtmist välja minna. Järsku oli tunne nagu vaataks ma linna läbi teleobjektiivi, mis toob kõik olulise lähedale, samas jääb alles kalasilma taju, võime näha nn kõrvade taha. Tõeline fotograafi kiiks, kas pole :) Sedasi seal seistes märkasin korraga, kui lähedal on meri linnale, linn tundus aga kuidagi kokku surutud olevat. Ma olen seal terrassil palju kordi käinud ja pilte teinud aga kunagi varem pole ma nii tundnud. Ehk oligi täna, selle suure tuulega, meri veidi rohkem üle kallaste, oligi lähemal kui muidu, suured vahused lained paistsid siiagi selgelt ära. Vaatasin merd nagu näeks seda esimest korda. Seisin seal ja jälgisin nõutult, kuidas rohehall meri hoiab linna oma suures peos ja tekkis väga habras tunne. Selline tunne, nagu tahaks meri oma peod kokku suruda, küll mitte õelusest vaid sellepärast, et ta võib. Jah tõesti, meri tuli täna mulle väga ligi.