Käisin täna saatmas teele kuulsaid seiklejaid. Osalt töö tõttu, teisalt oli mul ka isiklik huvi, lihtsalt tõmbas. Kes poleks kuulnud lauseid - et seda Tättet on liiga palju, läilaks läheb, aru ei saa miks ikka rahvas veel vaimustub jne. Mul on aga oma arusaam sellest kõigest. Nende minek puudutab meist igaüht, hoolimata sellest, kas oled nende fänn või mitte. Puudutab vähemalt seda osa inimsestest, kes on kordki mõelnud lahkumise peale üldse, isiklikus plaanis ja suuremalt. Minekud ja tulekud, lahkumised ja kohtumised. Igaüks on sellega kokku puutunud. Paljud on sellele sügavamalt mõelnud. Vaatasin saatma tulnud mehi ja nägin nende pilgus soovi seigelda. Vaatasin kaile jäänud naisi, meremeeste peresid ja tundsin kuidas igatsus nende pilgus mind kaasa mõtlema pani. Minu jaoks tähistab meri vabadust, seiklust ja paraku ka lahkumist. Kaotusvalu jääb kaldal seisjatele, merel seilajatele seiklus ja vabadus. Koduigatsus kindlasti ka. Meri jääb minu jaoks alati ka osakeseks isast, vana meremehe tuhk sai samuti lainetesse visatud.
Väikse tüdrukuna, oodates isa pikalt merereisilt, andsin endale lubaduse - meremehega ma ei abiellu, ootusaeg on liiga raske. Mingi osa selles lubaduses puudustas kindlasti ka alkoholi, mis selle eluga minu meelest kaasa käis. Elu pakkus mulle aga hoopis pikemaid ootusi, kui paar kuud meresõitu seda teinuks. Õnneks on taaskohtumised seda võimsamad olnud :)
Kuhu ma selle kõigega jõuda tahan. Tätte ja Matvere fenomen pole pelgalt nende lauludes vaid inimlikus lahkumisvalus, ootuses ja kohtumisrõõmus. Kõik me oleme neid tundeid kogenud ja need säravad mehed toovad selle meile lihtsalt väga eredalt meelde.
1 kommentaar:
jah, täpipealt !
Postita kommentaar