Tunnistan ausalt üles, et minu vahepealne õlekarva juuksevärv on ka mu ajudele hakanud. Ma pole ennast ammu nii blondina tundnud :)
Hakkasin nädalapäevad tagasi Kirke ratast sõidukorda seadma. Plika on vahepeal kõvasti kasvanud. Pidin nii sadulat, kui lenksu tõstma. Ratas on tal selline, raudne ja vähe roostes. Sadulaga tulin kergelt toime, veidi õlitamist ja asi korras. Lenksuga sai aga nalja. Ma polnud kindel millised kruvid peab lahti kruttima. No proovisin algul ühte moodi aga kanguta palju tahad, kasu ei miskit. Lenks ei liigu millimeetritki. Isegi Lelega kahekesi sikutades. Heakene küll, kruvisin siis veel mõned jublakad lahti. Kui kõik vähegi võimalikud mutrid olid lahti keeratud ja õli vahele topitud, proovisime uuesti. Sikutasime ja sikutasime, sikutasime ja sikutasime kuni korraga oli kogu esik juppe täis. Lenks ja üks ratas ja torud ja kruvid ja eee... Hullumaja! Vaatasin seda segadust ja oigasin, mis pagana moodi ma nüüd selle kõik tagasi panen. No veidi nuputamist ikka oli. Et milline jublakas mille peale ja kumba pidi see kuullaager täpselt olema peab. Olin äärmiselt rahulolev, kui kõik jubinad õiges järjekorras kokku sobitasin ja midagi ei jäänudki üle ega puudu. Pingutasin iga viimase kui mutri tihedamalt kinni ja tõstsin ratta püsti. No püsti see monstrum seisis. Ainult, et sõita sellega ei saanud. Naera või nuta! Olin nimelt ratta ja lenksu omavahel ära vahetanud. Istu aga sadulas, hoia esirattast kinni ehk lohised lenksu peal veidike edasi. Krrrrrrr! Miks ma ometi kordagi selja taha ei vaadanud. Ja pole kedagi teist ka kiruda. Kruvisin ratta taas lahti ja uuesti kokku. Seekord läks libedalt :)
Ega mu blondiaju siis sellega piirdunud. Kummid vaja ka täis pumbata. Jooksin poodi ja ostsin uue pumba, teadagi - talve jooksul oli vana pump jalga lasknud. No tubli emme, sai ühe kummi täis aga teine. Sel oli khm, vähe teistmoodi otsik, mitte see auto oma. Selle keerasin ka kogemata lihtsalt pealt ära. Kumm tossadi tühjaks ja hunnik juppe peos. Panin tagasi ka. Ainult, et pumpa palju tahad õhk läheb visinal mööda. Peale pikka ja vihast rassimist jõudis mu blondistunud ajuni, et toore jõuga ei saavuta siin midagi. Ilmselgelt vajan teistsugust voolikut pumbale või hoopis uut ventiili? Läksin jälle poodi, õnneks on kodu lähedal. Müüja vaatab, kehitab õlgu - tema pole sellist varem näinud. Kutsutakse tagant mehhaanik. Mees naeratab, võtab ventiili lahti ja paneb uuesti kokku. Teil proua oli see valesti kokku pandud :) Häbipuna näos ostsin sobiva otsiku ja läksin uuesti ratast pumpama. Õigesti ühendatud ventiiliga see kumm lausa neelas õhku. Sips ja valmis!
Vot selline tore rattalugu. Ei ole välja mõeldud, päris elust ikka. Tulevastele põlvedele õpetuseks. Ja endale muidugi ka, nüüd ma vähemalt tean. Kui muidugi ära ei unusta :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar