See on üks väga tobe jutt.Isa surmast on viis kuud. Palju või vähe aga ma olen endiselt leinas. Ja mul on valus, füüsiliselt ka. Südames pistab ja pitsitab, ikka ja jälle. Öösiti und nähes. Päeval, kui miski teda meenutab. Täna astus üks isa sõber läbi, parim sõber. Orgunnisin talle laevamatuse pilte. Päris ilus oli vaadata pildi pealt kuidas tuhk merre lendas. Kahju, et oma silmaga seda ei näinud. Kahju, et see jäi kogemata, et see hetk jääbki minu jaoks ainult fotole. Andsin pildid üle, panin ukse kinni ja puhkesin nutma. Nagu paisu tagant tulid pisarad. Valu südames võttis jalust nõrgaks. Kaua see veel kestab! Ma tahaks millegipärast vette. Eelkõige peadpidi, või ka üleni vee alla. Uppuda nagu ei tahaks aga mingi jube vajadus on vett sisse hingata. Mul on tunne, nagu hingaks ma naha kaudu ja kui seda veega toita hakkab kergem. Läbi nina saaks kiiremini. Vesi kui õhk. Merepõhjas tahaks vedeleda ja vaadata kuidas päike läbi selle vee ka paistab. Ujuda ma ei oska. Ma arvan, et see meeletu vajadus vee järele on kuidagi seotud pisaratega. Sest nuttes hakkab alati kergem. Palju vett peaks siis asja ju kordades kiiremini paremaks tegema. Oeh, on ju tobe jutt. Aga see mõte on nii kaua mu sees kinni olnud. Las tuleb parem välja, enne kui ma tõesti vette hüppan. Ja kui ma usuks eelmisi ja tulevasi elusi, siis võiks teha siit järelduse, et ju ma siis enne kala olin. Või siis saan selleks kunagi :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar