Eestlane ei jäta jonni

Nagu ikka, ei valmi ükski suur projekt vaidluseta. Kisma EKA uue maja ümber on lihtsalt inetu. Ma tõesti ei tahaks elada selles majas, mille kõrvale (või peaks ütlema külge) uus maja on plaanitud. Suur kolakas, väga suur. Muidugi on tore, kui tekib väljak maja ette aga veel toredam oleks, kui see kolakas oleks elumajadest na-atuke kaugemal.
Linnaarhitekt loodab naiivselt, et kui selline väljak juba olemas, viiakse autod maa alla ja jalakäijad saavad taas (enne Viru keskust) üle tänava jalutada. Kas tõesti? Või on see ainult õigustuseks järjekordsele pilvelõhkujale?
Olen isegi EKA lõpetanud ja saan täiesti aru, et uut maja on vaja. Küsimus on minu jaoks hoopis selles kuhu, millist ja mis hinnaga? Kas tõesti need inimesed, kes mõistavad, mida tähendab elamine pilvelõhkuja külje all, on lihtsalt tobe takistus kellest võib vabalt üle sõita. Ausalt öeldes, ma väga loodan, et nad oma kodu eest edasi võitlevad. Jõudu neile selles! Sundvõõrandamine kõlab minu jaoks nagu küüditamine. Et taaskord tugevama õigusega võtame selle, mis soovime. Mul on häbi, et elan sellises linnas. Kas tõesti pole Tallinnas enam vaba maad? Muidugi, kesklinnas on toredam. Inimesed, võtke mõistus pähe! Ohutegur on olemas ja mitte ainult see, et lähedal olevad majad võivad muutuda ehituse käigus varisemisohtlikuks. Suurem oht on minu jaoks hoopis järjekordses pretsetendis - korra tülikad naabrid sundvõõrandamise abil paika pandud, korratakse seda veel ja veel...

Päikesevalgust nende majade elanikud suurt enam ei näe, see-eest peavad nad endile hankima eriti tihedad rulood, et uue klaasmaja valgus neid ei pimestaks.