Vihma trotsides

Ma pole siia mõnda aega kirjutanud. No, kiire on olnud. Lisaks viib see pidev mure vanema tütre pärast, mõtted enda tühistelt teemadelt eemale.
Aga hea küll. Sai hiljuti töö asjus Lätimaal käidud. Uskumatult veider reis oli, vihma sadas ja teeaukudest läbi rallimine pani kõik sees keerama. Lisaks veel need lätikeelsed sildid, kus ühtki sõna pole võimalik lugeda, ilma, et keel sõlme läheks. Mul tekib veider eksimise ja kaose tunne, kui ma ei suuda vajalike silte isegi kokku veerida, arusaamisest rääkimata. Nagu halvas unenäos. Tõesti, ma ei imesta enam, miks enamus eestlasi ainult saldejumsi teab.
Kõige nukramal hetkel tuli aga meeletu koduigatsus peale. See juhtus ühe väga koleda taluõue peal, sadas paduvihma ja me olime tulnud, üllatus, üllatus - külla Jõuluvanale. See sinise hommikumantliga tüüp, kes lakkamatus vihmasajus lõkke ümber tantsis, ei suutnud näotut porimülgast kuidagi helgemaks muuta. Ainus soe siseruum oli ka mingi veider ehitussoojak. Miks meid sinna kutsuti, jääb arusaamatuks. Ma ei virise, sest võrdluseks on mul samasuguse vihmase ilmaga nähtud Mia Jõulumaa, kus oli vahva ja igati meeldiv, isegi kriitilisele lapsevanemale :)
See reis, oli nagu ta oli... Õnneks leidus ka üks pärl :) Minu lemmikpaigaks sai hoobilt Karosta. Sõjaväe poolt maha jäetud linnak Liepaja külje all. Meenutas mitmes mõttes Paldiskit ja natuke Maardut ja Tondit ja... Ilmselt on kõigis neis vene sõjaväelinnakutes midagi sarnast. Tulime bussist välja, tuul oli meeletult tugev, endiselt sadas vihma, korraks paistis taevas vikerkaar, siis sadu jätkus. Ja seal see oligi - see kirjeldamatu miski, mida reisidelt alati otsin. Mu meele tegid rõõmsalt ärevaks surfarid, kes nautisid seda detsembrikuist merd ja tuult. Neid vaadates sain minagi mingi omamoodi adrenaliinilaksu. Eriti tore oli vaadata üht tüüpi, kel lihtsalt vedeles seal laine peal. Lasi end (krrbrr...) külmal mereveel loksutada, nagu vanaproua mõnes spa-s mullivannis. Einoh, lihtsalt super! Klõpsisin pilte teha niikaua, kuni kärsitu giid seda lubas. Vihma sadas ja tuul oli jube, telet ka ei olnud kaasas, seega mingit head fotosaaki mul pole. Mälus on pildid õnneks olemas, juba seda kõike näha oli võimas!!!
Ma pean veel ühele pildile viitama, see on Karosta kirik omas keskkonnas. Eksootika, kas pole! Paraku ei saanud ma ise seda pilti teha, buss ei oodanud ometigi ühe segase fotograafi järel. Hetkel, kui kirku juurde saime, palusin peatust ja mind kallati korraliku paduvihmaga üle. Tee siis sedasi turistikaid. Ühesõnaga linkisin pildi linna kodukalt.
Ja külastage Karosta vangla kodulehte.
See muide oli koht, kuhu meid ei viidud ja mul on sellest ääretult kahju. Piimamuuseumi asemel, kus väljas lehmakoogi mulaazid, uudistanuks ma parema meelega seda veidrat vanglahotelli.