Habras

Olen viimasel ajal selle kirjutamisega veidi tagasi hoidnud. Mõtteid on peas veerenud igasuguseid, võiks lausa öelda, et kostub pidev müra ja lärm aga kirjutama pole jõudnud. Mõneti on see ju hea, et kõik see, mis peas keerleb siia blogisse ei jõua. Sest hiljuti, kui mind kaamera ette vestlema meelitati, pidin hiljem kurvalt ohkama - ehh kuidas ma seda ometi ette ei näinud. Vana trikk ju, räägid pool tundi, vastad küsimustele ja pärast monteeritakse kokku just selline soust nagu pähe tuleb. Ajakirjandus ometigi, seda tehakse päevast päeva, isegi kui eesmärgid on üllad ja püütakse objektiivusele. Ja palju siis neid ausaid lugusid ikka on, müügiedule peab ju ometi ka mõtlema. Olgu selle tuha pähe raputamisega nagu on, mul on seda vana lugu lihtne unustada, mõnda teist ehk shokeerisin veidi ja loodan, et kõik rahuneb peagi. Sest peamine on ju see, et mina ise tean milline ma olen ja kui teised seda ei mõista, siis mis parata. Ega karjumine ja seletamine asja paremaks tee, igaüks arvab ikka seda mida tahab ja laseb end mõjutada teiste arvamusest, väljaütlemistest, esitlustest jms - tahab ta seda siis või mitte.

Aga tegelikult on mul üks armas ja ilus uudis ka. Üks mu ammu kirjutatud luuletus, sai kõrgusse tõstetud. Esmalt sai see endale viisi (tänu Sirje Kaasikule) ja nüüd, ohh imet sai laul omakorda kõikide laulude unistuste tasu. Nimelt pääseb see aastal 2010 vaimulikule laulupeole. Ilus kingitus, kas pole! Ei jõua ära oodata, millal seda oma kõrvaga kuulda saan...