Leidsin Lauritsa kodukalt selle pildi ja üleskutse - Keera telekas kinni, aga ära teda veel komisjonipoodi vii. Äsja algasid Venemaa olümpiamängud Gruusias.
Ja-jah - hullud ajad. Ma pole küll nii äärmuslik, et põhimõtte pärast olümpiat ei vaata, mind see õnneks lihtsalt ei köida. Just - õnneks, sest muidu peaks veel tegema mingeid keerulisi otsuseid ja kellelegi aru andma. Nii juhtus hiljuti, kui ühe toreda sündmuse tarvis kingiraha koguti. Paraku pidin sellest ringist välja astuma, sest nii kogumise viis, kui ka palju muud hakkas mulle lihtsalt vastu. Ei osanud seda isegi väga täpselt sõnastada, lihtsalt tundsin, et ma ei taha selles osaleda. Seletama aga pidi ja sellest sündis tüli. Aga pigem olen tülis, kui sunnin ennast pidevalt tegema asju, mida mu sisetunne põlgab. Lihtsam olnuks anda see raha ja asi unustatud aga vot, miski mu sees käsib vastu puksida. Ja nii on see paljude asjadega, mõned neist väiksemad ja teised globaalsemad. Sisemine rahu sai ühest otsast taastatud aga teise otsa logistas ikkagi lahti. Hullud ajad...
P.S. Karelit pole me veel ikka leidnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar