Eilne paastumaarjapäev algas nagu arvata oligi punase veiniga. Nojah, lisaks vanarahva uskumustele ennast punasega terveks aastaks ilusaks ja terveks juua oli ka veel ühel töökaaslasel sünnipäev. Ma olin sel päeval nagu puuoks voolavas jões. Läksin vabalt ja muretult kõigi pakkumistega kaasa ja ilmselt just minu veidra meeleolu tõttu oli päev täis ootamatuid olukordi ja tõeliselt meeldivaid üllatusi.
Hommikusest arooniaveinist (mu oma kodukas) mõnusalt uimane läksin objektile. Teel aga juhtus midagi mu silmaga ja mind tabas selline valu, et hakka või nutma. No ma nutsingi, üks silm jooksis vett. Põikasin apteegist läbi ja ostsin läätsevedeliku ja uue konteineri. Mis teha, olen muutunud hooletuks ja ei tassi neid pidevalt kaasas. Kiskusin kohe läätse välja ja valu andis järele. Väga veider tunne oli, pilt oli pooleldi udune, värelev ja tundsin kuidas tasakaal kaob. Hea fotograaf küll, ühe silmaga. Pilti sai õnneks teha, pimeda silma pigistasin nagunii kinni aga tehtud pilti vaadata oli juba veidramast veidram. Millegipärast ma isegi nautisin seda kummalist olukorda. Kuidagi sain töö tehtud ja premeerisin ennast sealsamas pakutud punase veiniga. Hakkas juba päris hea, valu taandus ja töömeeleolu oli korralikult hävitatud. Õnneks ootas mind järgmisena hoopis mõnus massaaž. Kuidagi jõudsin kohale ja vajusin pehmelt madratsile ja keskendusin päevakorra järgmisele punktile - täna naised tööd ei tee ja lasevad meestel endale välja teha, seekord siis nautisin tasuta massaaži.
Paar tundi peale läätse välja sikutamist proovisin seda tagasi panna. Aga vot ei õnnestunud. Juba tilk läätsevedeliku tegi nii hullult haiget, et keerasin ennast valu tõttu massaažilauale rulli. Edasine päev jätkus seega udus. Kaugele nägemisega polnud muret, silm kuidagi kohanes ja tänaval oli juba palju kergem liikuda. Nojah, vein oli ka lahtunud.
Arvutis oli täiesti võimatu tööd teha. Valus, ebamugav ja lähedale vaatamine nõudis kohutavat pingutust. Tegin kõige kiiremad asjad läbi valu ja udu kuidagi ära ja koju! Kodus polnud enam vahet, kas või mida ma näen. Silm jäi aga valulikuks veel ka järgmisel päeval. Mis veider jama see oli, sellest ei saanudki sotti.
Paastumaarjapäev lõppes nagu algaski, punaveiniga. Hilja õhtul saabus sümpaatne külaline, kellele samuti veini jagus. Mis siis, et naised punast pidid jooma, kõlbab meestelegi. Eilsele päevale mõeldes hakkab kerge hirm, noh nüüd olen alkohoolik valmis. Võiks ju selle päeva teod ja patud ajada paastumaarjapäeva süüks. Aga tegelikult tahaks ma lihtsalt laulda Artur Alliksaare sõnadega - on hurmav juhusele anduda... ja tõdeda, et kevad on kätte jõudmas :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar