Nagu enamasti juhtus ka seekord, et käisin uut filmi vaatamas esilinastusel. Esikate võlu on tegijate kohalolu, valitud publik, täis saal ja suur uudishimu. Ning hoolimata sellest, kui pikk päev on selja taga olnud möödub esikas alati veidi ülevas meeleolus. Ma ei tea, kui palju see mu arvamust mõjutab aga veidike siiski.
Kilumetsa dokfilmi "Viru. Vabaduse saatkond" läksin vaatama taaskord töö käigus. Enne kõigist külalistest pilt ja siis filmi nautima. Istekohta ei jagunud, kükitasin trepil. Esimese emotsiooni sain juba avakõnedest, naersin ette. Film ise aga puudutas mind nagu ilmselt iga Tallinnlast. See maja on minu jaoks alati olemas olnud, käin sellest iga päev mööda (või läbi) ja see on muutunud nii tavaliseks, isegi igavaks. Nüüd peale filmi nägemist tuli tahtmine ennast üles lüüa, minna varieteesse ja seal üks lõbus õhtu veeta.
Oli tõeliselt põnev näha hoopis teistsuguseid kaadreid majast. Tühi väljak, ehitustööd, põleng - kõik see millest ainult kuulnud olen. Ja vahva seos, et Viru hotell on valminud minu sünniaastal. Tagasivaade hotelli ajaloole viib mind lapsepõlve. Meenusid Viru tordid sünnipäevalaual, marsuuttakso peatus hotelli kõrval, esimesed Soomest toodud botased millega koolidiskol ilma tegin jpm. Üks vahva seik tuli veel meelde. Olin veel koolilaps, vanust ei mäleta. 1 aprillil tuli raadiost teade, et hotell Olümpia ja Viru vahele on tehtud köisraudtee ja täna saab iga soovija sellel tasuta sõita. Elasin Pärnu mnt ja Roosikrantsi tänava nurgal (toona oli see Lauristini) ja Olümpia paistis otse aknast. Ma hakkasin kohe riidesse panema aga ema sai sabast kinni. No tõesti, elu parim aprillinali mille õnge ma läksin :)
Ühesõnaga, Viruga on mul oma lugu. Ma ei teadnud toona midagi ärikatest (kui see laul - Viru nurga taga, on ärika paradiis... välja arvata), KGB-st ega prostidest. Restoranis sai küll käidud aga päevasel ajal ja perega. Mu isa oskas saada sinna kuhu tahtis, mitu rubla see maksis, seda ma ei tea.
Film oli minu jaoks täis kilde. Ärika uskumatu ülestunnistus arhiivi kaadritel (huvitav, kas see kunagi eetrisse ka jõudis?) Veel ühe endise ärika avameelsed väljaütlemised, tõeliselt koloriitne baarman, soomlaste vaatenurk. Kild killu järel. Toon ühe täiesti kõrvalise killu, muidu pole tore vaadata. - Arhiivikaader. Serveeritakse grillitud kanakoibi (seda luksust ma lapsepõlvest mäletan) ja diktor kaadri taga lausub umbes nii: "Kanakoivad, kõik võrdse hinnaga. Kuigi kanal, kes tukub õrrel ühe jala peal on vasak koib pehmem ja mahlasem." - nuta või naera...
Afterparty jätkus loomulikult Virus, varietee ja kokteilidega. Tundsin ennast nagu oleks ma oma ema noorusajas ja sellesse imedetemplisse peole sattunud. Lõbus, väga lõbus. Endine Viru ärikas hoidis oma pööraste lugudega tuju üleval, püsisime teemas. Sattusin temaga ühte lauda istuma ja elasin tibina rolli sujuvalt sisse. Ma pole ammu nii palju naernud. Lõpetasime Amigos. Millal ma seal viimati käisin, mitte ei mäleta aga olid ajad...
Ja polegi muud öelda, et minge vaadake seda filmi ja pärast minge Virusse, sööge ja tantsige. Otsige vanad diskopildid ka ülesse!
Treiler "Viru.Vabaduse saatkond" - http://youtu.be/DUGqRQYJYJg
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar