Suvel tuleb neid tibimõtteid kuidagi rohkem kui muul ajal ;) Nojah, ma lihtsalt märkasin mingi hetk, et ei ostagi ainult lastele ilusaid asju. Midagi kukub endale ka. Keegi töölt kommenteeris veel, et - mis sa õitsed siin, selline värviline ja üldse... Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Soojal ajal on riietega alati kuidagi lihtsam eputada ja tahtmist on ka rohkem. Külma ja tuule käes lõdisedes on minu jaoks viimane asi see kuidas ma välja näen, palju olulisem on et oleks soe. Ilusad ja soojad asjad on teadupärast ka palju kallimad kui lihtsalt ilusad asjad.
No kes ei teaks, et naised on harakad. Kõik naised! Isegi need, kes kaitsevärvi rohelist pükskostüümi ja kummikuid kannavad on sisimas kindlasti harakad. Ka temal on käekotis üks erkroosa huulepulk või pesusahtlis pitsilised stringid, raudselt on! Ja harakas ei ole halvustav hinnang, pigem naiste käitumist vabandav ja õigustav. Sest mida sa ikka teha saad, kui üks harakas su peas ilusate asjade peale kisama pistab ja su praktilise meele kurdiks karjub. Sa annad alla, varem või hiljem potsatab sinu ostukorvi midagi imekaunist, sädelevat või lihtsalt nii nunnut. Looduse vastu ei saa.
Ma ostsin ilma mõtlemata keset suve ühe tuhandete litritega kaunistatud talvejope, nii lühikese, et tagumik väljas. Talvel poleks ma seda teinud, siis oleks praktiline meel mulle öelnud, et sellisega hakkab pepu külmetama. Ja see pole naisterahva tervisele üldse mitte kasulik. Palaval suvepäeval tundus selline ost täiesti OK. Praegu ma veel ei põe ja talveks on meelest ka see pisku, mis jope eest välja tuli käia.
Aga tegelikult puges mu sisse tõeliselt lärmakas harakas, kui ma sain kingituseks geelküünte paigalduse. Sõbranna Reedal on sellised geelküüned, mis külmaga värvi muudavad. Muidu kollased küüned lähevad jaheda tuulega punaseks, vahel ainult otsad ja see on nii ilus :)
Ma pole seda kinkekaarti veel realiseerinud. Praktilise naisena valin ilmselt geelküünte asemel pediküüri, edevuset hek lasen küüsi ka lakkida, kes teab... Tibikribal jäi aga mõtteisse püsima ja kui märkasin ühel vanemal kolleegil kunstripsmeid (mitte tibil), siis käis mingi judin läbi. Kui tema võib, siis miks mitte mina! Eile kohtasin veel üht kolleegi, kes oli endale need edevad ripsmed paigaldanud. No minu jaoks oli see juba liig. Angelicat olen näinud vaid mõnel harval korral meigituna ja isegi siis pole see midagi silmatorkavat vaid lihtne ja loomulik. Ja nüüd korraga kunstripsmed. Liig oli see minu jaoks selles mõttes, et kadeduseuss hakkas jubedalt närima. Ja et harakale mitte liigselt voli anda, küsisin nii muu seas, et tea kas neid ripsmeid pruune ka olemas on. Nagunii ei ole ja siis ma ei taha ka. Ometi imetlesin ma neid, unistasin ja lasin harakal oma peas kisada - tahan ka! Õnneks või kahjuks on selleks ajaks, kui ilusalongi jõuan, üks praktiline ja kalkuleeriv kodukana harakale tuupi teinud ja mõtteks see kõik jääbki. Piirdun uue ripsmetuššiga ja sädeleva lauvärviga. Harakas jääb ehk rahule, kana ka :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar