pühapäev, märts 28, 2010
Aidata saab vaid neid, kes lasevad
Keegi ei taha haige olla, tüütu on see kui oled teistele koormaks, valud ja nõrkus veel pealekauba. Aga ikka on raske mul papsist aru saada, et miks ta ei lase enda eest hoolitseda. Ta on seal Türil täiesti kokku kuivanud. Nüüd peale haiglat tuli korraks meile, et homme kohe sõidan koju, täna ei jaksa. Veensime teda pikalt, et kuhu nüüd - ole siin, meil kergem, vähem muretsemist, sul lihtsam. Aga mitu päeva pidime seda jäärapead moosima. No õnneks nüüd lõpuks jäi nõusse. Ja tõesti, üks osa koormast on mu seljast sellega kadunud. Nüüd ma näen, saan aidata, abi kutsuda, mis iganes vaja. Varem ainult muretsesid, sõidad kohale aga paps väidab, ahh täna on selline raske päev, eile ei olnud, küll ma saan, midagi pole vaja jne. Siis jälle kuuled, et ta ei söö midagi ja ongi koguaeg selline. Nüüd paneme ta vähemalt sööma, ta lihtsalt peab veidi kosuma. Selge see, et üksi ja haigena ei vaarita, eriti siis, kui isegi poodi ei jaksa minna. Kaua sa ikka jogurtidieeti pead. Eks ma nuputa igaks päevaks midagi sellist, mis haigest peast ka sisse läheb. Küll ta jalule saab, kevad ju tulemas, seda lihtsalt peab nägema ja nautima :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Meil, üksinda elavatel vanameestel on kõige suurem hirm olla lastele koormaks. Eriti kui hing on valus möödunu pärast kuigi meil enestel ehk suurt süüd polnudki.
Postita kommentaar