Murdumine

Murdumine tuleb siiski. Imestasingi, et seni veel püsti seisin ja veel täna hommikul tabasin end taas mõttelt, see on kõik liiga lihtsalt läinud, midagi on valesti. Kolm väga rasket nädalat on läinud küll visalt aga ma olen seni jaksanud. Tõesti, mul oli vahepeal tõsine hirm, et jään oma tööst ilma. Enamuse kallist tööajast olin ju kodus, valvasin isa. Mis siis, et kõik tööd said tehtud aga ikkagi, sant tunne oli. Raske oli see päev, kui üks kindel hooldaja alt ära hüppas, tema ei jaksa enam. Õnneks tuli Lele laagrist koju ja saime kuidagi hakkama. Öösiti valvas enamasti ema, siis kui hakkama ei saanud ajas minu üles. Õnneks mitte igal ööl. Aga ikkagi, väsimus on kohutav...
Täna hommikul viisin isa haiglasse, lõpuks jõudis järjekord kätte. Diakoonihaigla hospiitsi. Kuigi oleks pidanud tundma nüüd kergendust, tekkis veider hirm ja süütunne. Kodus oleks tal ehk parem või siis mitte. Sada kahtlevat küsimust peas jäin siiski otsusega rahule. Haiglapersonal on väga vastutulelik ja nii mitmes mõttes on isal seal parem. Liiati, ei mäleta ta ei seda, mis haigus teda vaevab ega sedagi, kus ta on. Iga päev pidin talle mitu korda seletama, et ei ole võõras kajut vaid kodu on. Kes mina talle olin, noh kord ta mäletas aga enamasti olin ta jaoks üks valvemadrus, ei muud...
Haiglast läksin otse tööle, oli kohe selline hoogne tunne ja tundsin rõõmu, et saan jälle süveneda ja mõttega töö juures olla. Vaevalt veerand tundi laua taga ja juba helises telefon. Seekord tuli kõne lasteaiast. Kirkel 39 palavik, viige koju. Lendasin nagu püssikuul. Koju!!! Bussis istudes tundsin, kuidas pisarad voolama hakkavad. Murdumine oli algamas. Tõin lapse koju, rohud, kompressid, tekid. Kui ta lõpuks magama jäi istusin arvuti taha, et maksta ära isa haiglaarve. Ettemaks, voodipäev 136.- , arvutan 30 korda, summa, pin ja siis tuleb lahinal - pisarad voolavad, nuukseid hoian tagasi, laps ju magab...
Murdumine tuleb siiski, isegi kui tundub, mitte mina, mina jõuan veel, jaksan, suudan. Ei suuda lõputult. Varsti ajan end uuesti püsti, ajan selleks, et uued ja raskemad ajad üle elada. Vaja last ravida, isale toeks olla, kodu eest hoolitseda, sööma peab vist ka ja juba homme vaja paar pilti teha, asjalik olla. Ja ma olengi :)