esmaspäev, veebruar 15, 2010

Munast koorus tiigripoju

Tiigriaasta alguse puhul sobib hästi meenutada üht ammunähtud unenägu, mille tähendust või tähtsusetust pole ma enda jaoks veel lahti seletanud.

Kõnnin hõredas metsas, puud on siin veidralt peened nagu käsivarred aga nii pikad, et lõppu ei paista. Päike paistab madalalt ja pikad varjud muudavad selle metsa triibuliseks. Mingit muru ega sammalt siin pole, vaid pehme ja soe liiv. Päike paistab silma ja kohe ei märkagi ma mulle vastu jalutavat jaanalindu. Ta jalad on ka ülipikad ja mul on raskusi tema vaatamisega, pea kuklas, vastu päikest polegi see nii lihtne. Järsku virutab jaanalind minu poole muna, nagu tahaks palli mängida. Jään hetkeks kõhklema - kas peaksin selle kinni püüdma või tagasi söötma. Virutan siiski jalaga nagu mängiks me jalkat. Jaanalind aga läheb minema ja pall, sorry muna ikka, lendab vastu puud. Käib raksatus ja muna puruneb. Oigan ehmatusest, mis ma nüüd tegin. Ma isegi tunnen kuidas ma punastan, veri valgub pähe. Astun muna juurde ja märkan, et seal sees liigutab keegi. Kummardun selle kohale ja leian sealt imearmsa tiigripoja, on teine ennast nii mõnusasti rulli keeranud, armas kohe :) Võtan loomakese sülle ja miskipärast tõstan ta oma rinnale. Ma sisendan endale, et mul ju piima on. Tiiger hakkab imema ja korraga hakkab mul hirm aga kui ta hammustab? Krrrr...

Ärkan enne, kui kiskja midagi üritab ja juurdlen, kas jaanalind tahtiski, et ma selle defektiga muna endale võtaks, miks ta ikkagi muna minu poole lõi, miks ära läks ja veel sada küsimust. Sellest unest on vist juba 7-8 aastat aga näe, meelest ei lähe.

Kommentaare ei ole: