Laulupidu on möödas, see oli minu jaoks üks väga eriline pidu. Mu luuletus, mis kandis originaalis nime "Palvetaja" oli saanud endale naiskoori seade ja kõlas nüüd laulukaare all. Seal kuulsingi seda esimest korda.
Kui üks luuletus saab endale viisi, oleks see endale justkui tiivad saanud. Värsid hakkavad helisema, kõlavad selgemalt ja jõuavad nüüd kaugemale. Kui üks laul jõuab laulupeole, on see suur tunnustus heliloojale, nüüd lendab see kõrgemalt kui varem.
Ma istusin laupäeval Tartu laululava ees ja kuulasin seda imet. Näha oma riime lendamas, see oli ilus tunne. Mul oli veidi häbigi, et sõnu nii vähe oli. Nii vähe, et helilooja oli sunnitud viimase salmi refrääniks muutma ja seda kordama. Nagu oleks luuletaja sõnatuks jäänud. Laulu kuulates mõtlesingi ma rohkem sellele, et hädasti oleks vaja uut fraasi refrääniks. Kolmas salm refräänina tõi lõpumõtte liiga järsult sisse. No kuhu see kõlbab! Aga ilus oli ikkagi ja armas oli ka seda kõike kuulata. Kahju kohe, et polnud segakoori seades, saanuks ise kaasa laulda. Suur tänu Sirje Kaasikule ja kõigile lauljatele, kes need riimid lendama pani!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar