Kohe kui esimesed sammud rattasõidus tehtud hakkas tüüp trikitama. Kellelt ta küll selle pärinud on, et ei saa kuidagi rahulikult ja viisakalt sõidetud nagu tütarlapsele kohane. Mul ikka natuke kripeldab sees, et laps juba viiene ja alles nüüd sai oma esimese ratta. Aga vähemalt jäi see abirataste värk sujuvalt välja. Ei mingit pehmet maandumist, kohe sõitma ja saabki hakkama. Mäletan veel kuidas Lele õppis sõitma ja kui tuli teemaks abirattad maha võtta oli seda kinumist ja hirmu kui palju. Kirkel ei antud isegi valida ja tõesti sõitmaõppimine oli vaid tundide küsimus. Muidugi käime me iga õhtu peale lasteaeda sõitmas ka. No kuidas sa siis istud niisama toas kui selline uhke riistapuu nurgas seistes end koguaeg meelde tuletab. Eile käisime pikemal matkal, lapse jaoks pikal. Täitsa vahva on nii kahekesi koos metsa sõita, ei mingit vaeva, et laps väsib ära ja peab süles tassima. Ratta seljas nad ei väsi, miskipärast ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar