Ikka veel tekitab mus värinaid ja vastikust sõna - piison, krrrrrrrrr. Sellest on nüüd täpselt aasta, kui see loom mu jala sodiks litsus (fotokas jäi terveks). Peale seda, kui mind oli aedikust välja tiritud, kartsin ma kõige enam, et loom tuleb aiast läbi ja tallab mu sodiks. Tema aga vaatas imestunud pilguga, et mis koledat häält see inime küll teeb. Valu ma enam ei mäleta, kuigi üks tobe röntgenimutt kakkus jala peale fikseerimist uuesti lahti ja see käis nagu kaltusnukul vinka-vonka laua peal, mis oli piinavalt valus. Ometi sai talle räägitud, et see on kummilahas ja läbi selle saab pilti teha. Sõit Rakverest Tallinna oli karm, valuvaigistit juurde ei antud (tite pärast), teel sain kaastundlike telefonikõnesid ja see lohutas ja aitas valu taluda. Naatan küsis mitu korda, et kumb jalg (nagu oleks sel mingit tähtsust) igatahes ei osanud ma talle vastata, nii sassis olin omadega. Andrase pilk oli selline, et tekkis tahtmine teda lohutada, et pole hullu - ellu jäin ju, mis pabistad enam. Kõik head inimesed, kes mind vaatamas käisid, nalja tegid ja toeks olid, panid mind seda unustama. Kuni alles kolmandal päeval (peale kahte opi ja mitmeid valuvaigisteid) jõudis ajudesse, mis tegelikult juhtus ja siis tuli paanikahoog. Nutsin kontrollimatult, peitsin end teki alla (?) ja silmi kinni pannes nägin vaid seda kuidas ma sajaks killuks purunen - palderjan, pikk kõne oma hingehoidjale ja tütre kalli rahustasid lõpuks maha. Aga hiiliv hirm on senini alles.Vahel, kui väga väsinud olen ja tukkuma jään, siis näen teda jälle, tormamas minu poole, suur ja kole.
Kondid on kokku kasvanud aga joosta, kükitada ega põlvitada ei saa ma ikka veel, aega kulub neetult palju, et see piisoni temp kord unuks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar