Hirmul on suured silmad

Mul on hirm ja masendus trügib ka peale. Koroonaviirus puudutab mind väga isiklikult. Esiteks on suure küsimärgiga minu unistus elust ja tööst Itaalias sel kevad-suvel. Teiseks on mu lähedaste hulgas kaks riskirühma kuuluvat, üks vanem inimene koos kõigi oma haigustega ja üks noor aga rase. Oma teismelise  pärast muretsen ma ka. Kuigi rohkem tema organiseeritud koolis toimuva ürituse tõttu. Kas lubatakse teha või mitte.

Kõigele ja kõigile mõeldes olen pannud ennast pooleldi karantiini. Ühel sünnipäeval käies tegin küll vaprat nägu aga sisimas värisesin. Teel peole mõtlesin, kas peaks ikka sünnipäevalast kallistama. Mõtlesin aga siis unustasin. Inimesi nähes läks meelest, embasin ka neid keda ammu näinud polnud. Kohtudes ja lahkudes.
Aga õlut pudelist juua ei tihanud. Palusin kannu, mitte klaasi valada.  Enne sööki koukisin kotist desovahendi välja ja vaikselt laua all puhastasin käed. Kuidagi piinlik oli see mu hirm. Sularaha vastu võttes olen ka hakanud käsi puhastama, võimalusel maksan kaardiga.

Üks teine sõber kutsus nädalalõppu veetma. Jah, muidugi! Olin veel sünnipäeva õlleuimas. Hommikul aga tekkis hirm. Ta tuli ju äsja Itaaliast. Vaatasin kalendrit, ok kaks nädalat on vist täis aga... Nii napilt. Ei, ei, ei! Ma ei saa riskida! Ma ei Ma ei taha pärast ise kaks nädalat peidus olla ja oma lähedastest eemale hoida. Ma hakkasin teda lausa kartma, nagu pidalitõbisest mõtlema. Hubane õhtu oli välistatud. Kohtumist ära öeldes tundsin end tõeliselt tobedana. Sain pärast sõnumites kaks totakat videot koroonapaanikast. Ahhaahaa!

Mul oli Toiduakadeemia kinkekaart, teisipäeval pidi toimuma ühiskokkamine. Olin kõhklev. Tegemist oli kingitusega, rahalist kahju ma ei kannataks. Aga... Ma tahtsin minna. Arutasin tütrega, et tea kas need, kes sinna tulevad on ikka mõistlikud. Pesevad hoolega käsi ja kui on reisilt tulnud, siis jäävad koju. Kujutasin juba ette, kuidas ma ei julge koos tehtud toitu maitsta. Kõhklustest päästis mind aga kõne Toiduakadeemiast - üritus lükkub edasi, teadmata ajaks. Kokk olevat haige. Ohkasin kergendatult. Üks mure vähem!

Kooli praktika Torinos teeb mind aga kõige murelikumaks. Peaksime sõitma aprilli lõpus, tagasi juuni alguses. Lennupiletid ja korter on juba olemas. Teisipäeval toimub koolis koosolek. Kas räägitakse meie tulevasest tööandjast või praktika ära jäämisest, seda ma veel ei tea. Ma ise loodan, et see on alles nii-iiiii kaugel, et selleks ajaks on olukord ehk rahunenud. Või et selleks ajaks on igal pool sama seis ja pole vahet kas olla siin või Itaalias. Ka see on võimalus.
Vaatasin Airbnb-st kuidas on korterite hinnad Torinos kukkunud. Korter mida me toona ei võtnud aga mis oli meie teine valik on hetkel 1000 eurot odavam.  Ja vaatasin seda mõttega, et kui meist kolmest üks peaks põnnama lööma ja reisist loobuma.

Kodused varud...

 Ma püüan olla rahulik, pesen käsi ja puhastan telefoni.  Isegi fotoka puhastasin peale seda, kui olin üht meest pildistanud ja talle kaamerast pilte näidanud. Kaamera oli ju tema käes vahepeal ja kes teab kus need käed on olnud...

Pühapäevaks on pilet ooperisse. Ma pole enam vaimustatud mõttest sinna minna. Mida ma lõpuks teen, ei tea. Tund haaval tuleb uusi ja hullemaid uudiseid...

Mõnes mõttes ma loodan, et teater tühistab etenduse ja ma ei pea ise seda otsust tegema...