teisipäev, oktoober 18, 2005

Müstikat igal sammul

Mõnda tegelast ei oskaks ma kuidagi oma unenägudes kohata aga vaat, üllatusi igal sammul. Eile oli seal siis oma täies hiilguses Savisaar ise. Toimus tema järjekordse raamatu esitlus, millegipärast Kunstiakadeemia ruumides. Pärast piduliku osa tuli Edgar oma riiete ja asjade järgi, fotokateedrisse ja andis mullegi oma raamatu. Tahtsin siis viisakas olla ja hakkasin talle lahti seletama kaanefoto semantilisi tagamaid, et miks just see pilt hea ja sobiv on. (Savisaar oli kujutatud suure imikuna...) Pidin korraks toast väljas käima ja tagasi tulles oli mees kadunud, samuti raamat ja kringel ka, niuks. Küsisin siis teistelt, et kus mu raamat??? Vastuseks aga hakkas Kai mulle seletama, et millal ma kavatsen oma ettekande fototeooria kohta ära tuua, diplom juba käes aga töö tegemata. Oigasin, see jube paks ja igav-tüütu raamat vaja läbi töödelda ja just siis tuletavad meelde, kui titega nii palju sebimist. Kujutlesin ennist, kuidas ma tugitoolis mõnuledes Savisaare pajatusi loen (kust küll sellised mõtted?) aga vot, võtavad käest selle jutuka ja annavad asemele raamatu, mida peab sõnastik teises käes läbi närima, krrrrrr....
Reet saatis täna kalamulli veel ühe killukese müstikat :)

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

haha, savisaar kui imik. einoh.
uned ongi lahedad ja sürreaalsed :)