pühapäev, november 08, 2009

Ämbritäis vett kraesse

Vanalinna korter ja kaks valget kääbuspuudlit. Üks pääseb uksest välja. Tuleb koerte perenaine ja viib ka teise koerakese jalutama. Mõne aja pärast saabub daameke tagasi ja uurib, et kus on küll tema teine koerake (see, kes enne plehku pani.) No see läks juba varem välja, vastan. Daame: "Ahsoo, tunduski kuidagi tuttav. Ma kallasin talle ämbritäie vett peale, tikkus meile liiga lähedale."
Ja ma kujutan nii selgesti ette, kuidas seal, talvisel tänaval seisab läbimärg kääbuspuudel. Ta on veel valgem kui enne, või isegi läbipaistev jäätunud kuju, seisab seal ja ootab millal perenaine ta ära tunneb ja tuppa tassib. Kust paganat see proua aga keset Harju tänavat ämbritäie vett sai, see jääb arusaamatuks?
Jajjaaa, see on vaid uni - eilne jaburdus. Aga see läheb edasi...
Kõnnin sellest majast välja ja märkan mingit tellinguid meenutavat monstrumi. Ronin selle otsa, seal on palju rahvast juba enne mind. Kõigi pilgud on suunatud katusele. Ja mis ma näen, Pegasuse katus on täis kaste ja valgeid pakke, hulgaliselt inimesi ja jalgrattureid, koos ratastega mõistagi!? Üks kolleeg ronib trepist üles, üritan tema käest teada saada, mis toimub. Saan vastuseks ainult pahase pilgu, nagu oleks ma mingi magusa saladuse jälile jõudnud. Ta vaatab kurvalt Raekoja poole, seal korjatakse kaste kokku ja peagi on katus tühi. "Nähh, hiljaks jäime," toriseb kolleeg "tavaliselt käin seal esimesena" ja kiirustab minema...

Terve see nädal, alates Londonist, on olnud veidi hullumeelne. Nagu märulifilmis, kus käib nii kõva paugutamine, et see muutub ilutulestikuks. Praegu veel seedin seda kõike. Valdav emotsioon on ülimalt positiivne aga mõndagi on lihtsalt raske uskuda, mõista, tunnistada, vastu võtta... Üks rahulik öö paluks! Ehk siis hakkab kõik paika loksuma.

Kommentaare ei ole: