Lahing kui vaatemäng

On mõneti jahmatav lugeda uudiseid - Staarfotoreporter sai kingalahingus seljast pureda. Kurb ja ärritav korraga, tegemist on ju ikkagi kolleegiga, inimesega tema nõrkusehetkel. Isekalt mõeldes rikub selline lugu kõigi fotograafide mainet. Isekalt mõeldes, tunnen praegu häbi, et oman mõningaid eeliseid pressikaarti omades. Teisalt olen aga juba ammu nõutult imestanud, miks üldse selliseid massihullutamisi korraldatakse? Ilmselt saavad kaupmehed selliste: "Tugevam saab rohkem nänni!", stiilis kampaaniatega kaks ühes. Hullutav reklaam kutsub kohale hulgaliselt ostuhuvilisi ja tagatud on ka meediakajastus ehk siis veel reklaami, seekord tasuta. Sest tõesti, reporterid teavad juba ette, et siin hakkab toimuma ja tulevad silmade põledes kohale. Läheb löömaks, lahe - teeme pilti, filmime ja itsitame siis nende ullikeste üle, kes selle odava teleka, kingapaari või muu (eba)vajalikuga õnnelikuks saavad või selleta jäävad. Nüüd on kõigil võimalus oma silmaga näha kuidas inimmassid loomastuvad. Selle nimel passib tubli reporter juba varakult uksel, et kes siis seekord jalge alla tallatakse. Käsi päästikul ja lahinguks valmis. Tuld!