Leerikoolis vaidlesin ma Einar Soonega, teemal - Kas patune uni ka päriselus patuna kirja läheb! No tema oli leebe ja unes nähtut patuteoks ei tunnistanud. Mina vaidlesin vastu, uni on ju ikka su enda mõtted jne. Tundub, et isegi magades on mu alateadvus pidevalt valvel ja tuletab mu eksimusi meelde. Viimati, kui taas üht patust und nägin (ja seda ka ilma igasuguse valehäbita nautisin), mängis alateadvus mulle siiski kummalise vingerpussi -Istun oma kallimaga köögilaua taga, loomulikult (!) alasti. Äkki astub sisse tema naine. Mees hakkab nagu enda kaitseks naisega tülitsema, teda süüdistama ja surub mind tugevalt enese vastu, et ma ära ei läheks. Mul ei jäägi muud üle, kui lihtsalt olla, oodata. Märkan äkki, et mu käsi on udune. Ebaterav. Mees aga, kelle süles ma istun, seevastu perfektselt fookuses. Iga nahapoor on nähtav, loen igavusest ta sünnimärke seljal. Vaatan naise poole - ta on veidi hirmutav ja õigustab ennast üsna lärmakalt. Mul on seda üsna raske kuulata, ma tunneks nagu mehe viha, talle on liiga tehtud. Naine muutub aina kontrastsemaks ja kandilisemaks, viimaks meenutab ta futuristliku maali, skulptuuri, kui täpne olla. Mina seevastu aga hägustun, alles jääb vaid üks õrnroosa kujutis mehe süles, nagu lohakas pintslitõmme (akt Mudisti maalist) tema aga on endiselt fookuses, käsi ümber roosa pilve...
Loo moraal - alateadvus juba teab, kes peab häbenema ja uttu tõmbama, nii et ära parem mõtlegi pattu teha, isegi unes mitte - või kui, siis ära seda naudi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar