Kingitud hobuse suhu ei vaadata

Käisin eile oma kasutütre sünnipäeval. Nimetan teda nii lihtsuse mõttes, pole ma ju otseselt talle ema eest olnud aga südamesse on teine pisitasa trüginud küll :) No vot, eile siis pidas ta oma 30-ndat. Need numbrid on alati nii ehmatavad, eriti kui su tuttavad lapsed ootamatult (!) suureks saavad. Väga armas pidu oli, nii tore, et ta mind sinna oma sõparade ja sugulaste vahele kutsus.
Eile seal istudes sain aru, et oma ema pole ma kunagi sünnipäevale kutsunud. On jah olnud selliseid sünnipäevaõhtuid, mida vaikselt kodus perega peetud aga ilma kutsumata, lihtsalt ja vaikselt. Sellist pidu, kus sõbrad ja vanemad läbisegi ei kujuta ma küll ette. Minu jaoks on need liiga erinevad maailmad, et kokku sobitada.
Juba paari päeva pärast saan nelikümmend, oeh. Peaks nagu suur pidu tulema. Aga kas ikka peab? Kes ütleb, et just nulliga lõppev sünnipäev on pauguga tähistamist väärt. Mul ei ole sel aastal tuju ega raha, et suurt pidu korraldada. Paar sõpra ikka kutsusin, sest päris ilma ka ei taha, natuke lusti peab ju olema. Kes teab, äkki siis, kui kukub 42 on mul just see õige pidutuju. No ja kui tunne on õige, siis tuleb ka uhke ja sõpraderohke sünna.
Vaatasin eile kahetusega, kui hästi oli Änn oma kingiteema lahendanud. Väikesed asjad, mis talle rõõmu teevad, tellis ta konkreetselt sõpradelt. Emalt aga korraliku tolmuimeja ja paistis, et kõik sujus. Kinke avades ta juba teadis, mis seal sees on. Nimekirjade asi (kusagil poes on nimetus asjadest, mida sa soovid ja külalised saavad siis sealt valida) pole mulle kunagi meeldinud, see tundub nii võõras ja mõjub nagu pandi lunastamine. Hirmutav. Aga kui su sõbrad on aru saanud, et oledki selline praktiline inimene ja oskavad seda hinnata, siis see on lausa super. No ja Änn suhtles ikka inimestega otse, mitte läbi poenimekirja.
Mina oma sõpradelt üldiselt kinke ei oota. Tihti olen lausa palunud, et ärge tooge kinke, võtke parem sööki-jooki kaasa, kinkige mulle see pidu. Muud ma ei vaja ja nii tunnen end kõige paremini. Sest mulle ei meeldi asjatu kulutamine. Mul on kuidagi piinlik kui liiga uhked kingid saan, sest ise ma ei saa teistele kalleid kinke teha. Aga õnneks nad alati ei kuula mind ja toovad vahel midagi toredat, siiamaani pole ma neis kinkides pettuma pidanud :)
Kunagi, kui olin paras teismeline, tahtsin meeletult üht lauamängu saada. See oli selline jõehobude mäng, kelle pead sõid pallikesi, kui kangile vajutad. Lunisin seda mängu aga ema arvas, et olen liiga suur ja kinkis mulle kohvitassid või voodilina, ausalt ma ei mäleta enam, mis see oli. Igatahes oli see midagi, mis ema arvates vajalik ja minu jaoks tobe. Vanaema kinkis tavaliselt raha aga ikka mingi kindla asja jaoks. Seda raha suvaliselt kulutada ei saanud. Kuidagi õnnestus mul vanaema pehmeks rääkida, ta vangutas küll pead ja imestas mu lapsiku soovi üle aga selle mängu ma sain. Ja olin ülimalt rõõmus. Vanaemalt sain üks aasta ka telgi kingiks, ikka nii, et juba varakult andsin teda, mida ma soovin. Oma isa, kes soovis mulle ülikooli lõpetades kuldsõrmust kinkida, rääkisin ümber, palusin anda see raha statiivi ostuks. Mind päriselt mõistmata, ta sellega lõpuks ka nõustus.
Täna olid ootamatult ukse taga mingid mehed, kes tutvustasid end (vene aksendiga) - Kodumasinad. "Laske sisse!", nõudsid nad. Mina neid muidugi sisse ei lasknud. Pole midagi tellinud. Mõtlesin veel, et eriti ülbed pätid. Vaat, mis ettekäändel üritav võõrasse majja tungida. Olime Kirkega kahekesi kodus ja laps läks aknale vaatama. "Kuule, neil on seal pesumasin." Appikene, ongi transamehed. Ära eksinud teised, oli mul hetkeks neist kahju. Helistasin emale, et rääkida, mis veider asi meil juhtus. Ja mida ütleb mu kallis ema? "Lase need mehed sisse! See on nõudepesumasin - kingitus sulle." Mida!!! Ma olin keeletu. Jooksin meestele järele, vabandasin ja lasin masina tuppa tassida. Nad muidugi ootasid oma transaraha, sulas. Seda mul ei olnud. Läksin siis poe juurde ja nemad sõitsid mul oma bussiga sabas. Arveldasimegi nii, läbi autoukse.
Oi ma olin tige! Ema peale muidugi. Miks ta pidi raha kulutama nii kalli ja nii mõttetu asja peale. Asja peale, mis mulle üldse ei meeldi. Igatahes on nüüd sünnipäev rikutud. Mina olen kurb, sest meie pere eelarves haigutab jõletu auk ja ema on solvunud, et mulle tema kingitus ei meeldi. Mossitame, kumbki oma toas. Ja ma tahaks nii väga, et ta oleks minuga seda asja arutanud. Ma ütlesin isegi talle otse, et tahan sünnipäevaks paari ilusat veiniklaasi. Mitte väga õrna vaid pigem midagi rohmakat, paksust klaasist. Ta käis ühtesid käsitööklaase vaatamas ja palus, et ma ütleks, kas meeldivad. Kui sobib, siis ostab ära. Mulle muidugi meeldisid aga hind oli kole soolane ja palusin, et las ta jääb. Ostku parem Selverist ühed klaasid, lihtsad ja tugevad. Kümme korda odavamad. Ja tundus, et jõudsimegi kokkuleppele. Aga võta näpust!
Nüüd on siis mu esikus üks kolakas, ja ma püüan harjuda selle mõttega, et paari päeva pärast hakkab see köögis kolisema. Ema ja Lele muidugi on seda masinat ammu tahtnud, olgu siis neil see rõõm. Minul kulub veel tükk-tükk aega, enne kui saan sellega leppida. Kas ma ka selle üle rõõmustada suudan? Raske öelda. Praegu näen vaid rahanumbreid, seda masinat nähes. Sünnipäevakingituseks võlad, tore lugu küll :( Sest kaudselt on ema võlad ka minu omad, oleme ju üks leibkond nagu öeldakse. Aga enam pole midagi teha, kingitud hobuse suhu ei vaadata, võta vastu ja ole tänulik!