Kooli, kooli, kooli!

  Et siis uus kooliaasta. Meie peres algas see täna, mitte esimesel septembril. Eks selle nädalavahetuse päevaga ole ikka segadust olnud. Muidugi olnuks toredam, kui kõik lapsed alustaks samal päeval. No, mis teha, kui nii siis nii. Liiati saime me nagu kingituseks imekauni päikest täis päeva :)

Kirkel siis päris esimene koolipäev. Ma suutsin igatahes kergelt närvi minna, väga veider ja ärev tunne oli. Kooli oli vaja hulk asju viia ja muidugi suutsin palju sassi ajada. Eks ma siis pean homme seda viga parandama. Mõned asjad juurde viima, mõned karbist välja võtma. No üle pika aja ikka selline lapsevanem, keda lapse kooliasjade ligi lastakse. Ikka laheb natuke sassi.

Aktusel oli tore vaadata, kuidas kõik need lapsevanemad üritasid oma võsukestega suhelda. Pidevalt käis üks lehvitamine. Lapsed ühelpool saaliotsas, vanemad teises. Tundus, et tähtsaid sõnavõtte ja laule ei kuulanud keegi. Ema leidmine saalist oli palju tähtsam. Mul ongi Kirkest päris mitu pilti, kus tal käsi lehvitamiseks näo ees. Nii kui kaamerat märkas, kohe käsi püsti. Koolipingis tegingi tast sellise pildi, paistab nagu üks väga usin koolitüdruk, käsi püsti aga tegelikult lihtsalt lehvitab emmele. Koolimütsid jagati ka kõigile pähe (koos direktoriga oli lausa Nõmme linnaosa vanem seda tööd tegema tulnud). No uhke tunne ikka see oma kooli müts.

Lele uus kooliaasta saab tiba teistsuguse alguse. Õe üle küll hea meel aga ise, noh mitte väga rõõmus. Istuda, ei saa ta ikka veel, selg teeb haiget. Valuvaigistid ja lamamine on abiks. Haige seljaga päev läbi ikka püsti seista ei jaksa. Ma selle klassijuhtaja mõtte, eks sa siis puhka vahepeal koridoris pingi peal, naeran kibedalt välja. Tal pole vist kunagi selg haige olnud, et niimoodi parastab. Õnneks on arstid teist meelt ja tõend lubab tal tervelt kuu aega koolist puududa. Lele siiski päris koju jääda ei taha. Käib palju jaksab, teeb tähtsamad tunnid kaasa ja õpib kodus. Voodis. Tobe, tobe haigus :(
Kooliga on selge aga püüa sa seda plikat trennist eemale hoida. Tantsutrennide asemel on päris hea asendus olemas - ujumine. Otsime parimaid pakkumisi. Võimalik, et määratakse ka mingi ravivõimlemine aga selle peale ei tasu vist eriti loota. Ma ostsin suure hirmuga talle ka anatoomilise madratsi. Emotsioonid või mis aga raiskasin raha lootuses, et need Dormeo reklaamitud imevahud on oma hinda väärt. Eks poroloon ole ju ka pehme aga kui ikka sarnane materjal on viis korda kallim, peaks ju  parem ka olema. Loodetavasti. Päris kindel aga pole.

Kohe, kohe hakkame aga kooliaasta alguse puhul ühte õige magusat kooki sööma. Mmmmm, shokolaadist... Koogiretspeti valis välja Kirke. Sai maitsta mu kolleegi tehtud sünnipäevatorti ja pärast noolis sõrmi. Tahan veel! Ja emme, kas sa retsepti küsisid. No ma siis küsisin. Ja tegin järele. Jagan häämeelega teistelegi - Tarte au Chocolat  Seda on tõesti imelihtne teha ja maitseb nagu unistus :)