Kirke kooliminekuga algas uus elu. Jeah, elagu vabadus! Ma küll lootsin, et see nii olema saab aga väike kahtluseuss oli ikka sees ka. Eriti siis, kui keegi sõpradest, tuttavatest proovis mind sellelt roosalt pilvelt alla tuua. Mina uskusin siiralt, et minu elu läheb kergemaks, paljud naersid - looda sa, nüüd alles hakkab pihta.
Õnneks läks nii, nagu mina arvasin :)
Kirke saab ise kooli ja koolist koju, õpib ja kohaneb selle koolilapseks olemisega sujuvalt ja kiiresti. Ainus, millega ta vaeva näeb, on kella tundmine. Et kui kaua on kaua ja mida tähendab viis minutit, kui pikk on paar tundi. Kell on tema jaoks midagi müstilist. Eks ma tegelen sellega ka aga mitte eriti edukalt. Hea seegi, et lapse sõbranna tunneb kella ja koos saab see, õigeks ajaks kooli, mure lahendatud. Segadust külvab seegi, et tunnid algvad iga päev erineval ajal. Kõige varem 8.30 ja kõige hiljem 12.45. Kuigi see on keeruline, näen selles ka palju head, õpetab paindlikust ja kohanemist. Ma ei tea, palju lapse klassikaaslasi käib pikapäeva rühmas, see töötab poole üheksast viieni. Võimalus kindla korra armastajatele. Ma ei taha last sellega koormata ja lasen tal lihtsalt kauem magada, kui võimalus on. Küllap saab ta peagi ka ilma meeldetuletuseta selgeks, millisel päeval, mis kell peab uksest välja minema.
Kõige rohkem olen aga rahul sellega, et ei pea tööpäeva lõpus kella vaatama ja muretsema, kas jõuan lapsele järgi ja kõik õhtud olid selle järgi seatud, et õigeks ajaks koju jõuaks. Nüüd saab ise koju ja mina saan rahus oma tööd teha või midagi muud toredat või tööd või tööd :)
Lele sai ka lõpuks jalad alla. Juba paar päeva on koolis käinud ja mitte seistes, vaid istunud. Lõpuks ometi! Mulle tundus, et see aeg ei jõua kunagi kätte. Lausa hirm tekkis vahepeal. Veel nädal tagasi küsisin: "Kui kaua sa saad järjest istuda?" Vastuseks tuli, viis minutit. Pole just lohutav. Ja korraga suudab terve päeva koolis olla, veel teisegi. Mure on mul ikka, sest seljavalud püsivad ja ilmselt ta ilma valuvaigistiteta vastu ei peaks. Üks mu töökaaslane on ka pidevalt seljavaludega kimpus ja töötab siis kodus, üle võrgu. Ei taha ju sarnast tuleviku oma lapsele, sest pole just palju neid töökohti, kus saad kodust tööd teha. Aga loodame parimat. Pilates pidavat abiks olema. No näis, kui ta kord trenni tohib minna, kas see kehtib ka tema puhul...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar