Iga algus on raske. Kooliaasta algus oli raskem mulle, kui Kirkele. Pabistasin üle :)
Kirke tuli eile ise koolist koju ja oli ülimalt rahul ja õnnelik, selle talle antud vabaduse üle. Veel paar nädalat enne kooli olin ma ise temas kindel aga korraga kadus pind jalge alt ja muutusin ebalevaks. Imelik. Esimesel päris koolipäeval aga mul lihtsalt käed värisesid. Kirke vaatas mind ja imestas. Päeval ei suutnud tööd ka teha, vererõhk oli nii kõrge, et mõte ei hakanud tööle. Eriti siis, kui avastasin, et laps oli kooli läinud ilma värvipliiatsite ja vildikateta. Laps ei teinud sellest aga mingit numbrit ja laenas puuduva pinginaabrilt. Tänaseks olen ka ise lõpuks maha rahunenud. Tundub, et kõik sujubki ja uus elu on märkamtault peale hakanud. Andke lapsele ainult võimalus ja ta saab hakkama. Emadega nii kerge ei ole, need kipuvad vette visates vastu punnima ja hakkavad rabelema :)
Lele uus kooliaasta algas küll innukalt aga selgus, et liiga innukalt. Ortopeed keelas igasuguse koolikäimise. Perearsti soovitus kodus olla muutus spetsialisti karmiks käsuks jätkata voodireziimil. Ei mingit paariks tunniks kooli minemist. Lamada, lamada, lamada. Õnneks on internet ja nii ta seal läpakaga voodis õpibki. Ma siiralt loodan, et ikka õpib... Paljud aineõpetajad on igatahes lahkelt kuu aja materjale jaganud ja eks ta peab siis hakkama saama.
Sedasi me siis ennast paika loksutame :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar