- õnneks mitte minu silmades.
Aga kuidagi kaunilt nukker tunne on küll. Ma mõtisklesin ükspäev jälle (!) armastuse teemal ja jõudsin selle ära leierdatud tõdemuseni, et vana arm ei roosteta. Ja kui ka roostetab, siis väga aeglaselt. Sest mis see muud olla saab, kui üks inimene tungib iga päev su mõtetesse läbi kummaliste pisiasjade. Näiteks, ei saa ma kordagi piimapakki lahti lõigata, ilma et ta mulle meenuks. Sama hullu väega on juustunuga. Õnneks ei joo ma presskannu kohvi, see trikitab ka. Noh neid asju on veel ja veel... Ja unenägudest pole mõtet rääkida, see on lausa kontrollimatu. Lasen endale parem külma vett pähe tilkuda, jahutab ehk veidi :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar