esmaspäev, september 19, 2005
Kiiksuga sõna
Ma ei sa aru, kas on see minu kiiks või ongi asi imelik aga... Mind häirib, kohutavalt häirib, kui avaldatakse kaastunnet kellegi surma puhul, mitte surma tõttu. Kõlab nagu oleks see mingi suursündmus, juubel või aastapäev. Kõik surmakuulutused kirjutatakse nii ja tekstides kasutatakse aga mina jonnin ja tunne ütleb, et kõlab valesti. Eile torkas jälle, kui AK uudistes räägiti leinaseisakust Parki surma puhul.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Mõistan seda argumenti küll. Aga inimese elus ongi sünd ja surm kaks kõige suuremat ja olulisemat sündmust.
Kõik suured sündmused ei pea tingimata rõõmsad olema.
Ka lahkunu omastele on lähedase inimese surm sündmus, iseasi on hoopis see, kas kaastunde avaldamine lehe kaudu on ikka alati siiras ja kui palju seda tehakse mingist muust survest või kohustusest või isegi edevusest a la - näe, minna ka tundsin kuulsat kadunukest...
NIng veel see, et kas ja kuidas inimesed kellegi leinajaga näiteks tänaval kokku sattudes käituda mõistavad. Et kuidas öelda suulises kõnes: "Ma avaldan Sulle kaastunnet!",et see öeldavaleõige ja aus tunduks ning kuidas kaastundeavaldust ka vastu võtta.
Kuidas seda taluda, et kõik Sind kaastundlike, et mitte öelda haletsevate silmadega saadavad...
Postita kommentaar