Ära hõiska enne õhtut!

Kartsin, mis ma kartsin aga kui op läbi sai tundus, et nüüd on korras ja kõik on hästi ja aga... Reedel lõigati, arst õmbles haava kinni ja ütles, noh homme-ülehomme saad koju. Neli tundi hiljem suutsin jälle varbaid liigutada, tahtsin jala kuhugi kõrgemale tõsta ja avastasin, et haavast jookseb verd, kõik linad ja rätid punased. Õde tõi siis jääd, linad vahetati ära ja sellega kõik piirduski. Laupäev tehti uus side ja pühapäev lubati koju. Pabereid ei saanudki, öeldi tulge esmaspäeval kella neljaks. Mamma läks siis kohale, vihma sadas hullult, kahju oli teda välja saata kohe ja mis selgus, ei mingeid pabereid, keegi pole kuulnud ega näinud. Ernitsa vastuvõtt ka juba läbi ja doktor koju läinud. Niiih, mamma ei jätnud jonni ajas asja nii kaugele, et lubati - me helistame teile homme ise. No täna ootasin päev otsa, ei miskit. Õhtul otsustasin, et puhastan selle vana korba ära, kuidagi imelik tunne oli ja apppppppppi, mida ma näen. Haav täitsa lahti, verd immitseb ja kole, kole, kole. No tore, helistasin siis valvearstile ja ega´s muud kui, homme tuleb haiglasse tagasi minna. Aru ma ei saa, mis toimub? Oeh, ma olen väsinud sellest jamast juba...