Käisin eile oma pinginaabri juures, ta on ka nüüd teisel ringil (uus titt kaks kuud ja esimene laps 13 a). Ja nagu arvata võis (ma tegelikult lootsin ka...) hakkas üks nostalgitsemine pihta. Et mis ja kuidas ja kas tõesti - me kunagi kooliajal ja muud säärast. Ma lausa ahmisin õhku, et saaks järgmise lausega edasi minna. Uus teema lõikas eelmise sisse ja viimaks jäid kõik poolikuks. Nii palju oli meenutada. Vahel mulle tundub, et elangi ainult mälestustes. Et kõik ilus, põnev ja hea on ära olnud ja nüüd pole enam muud, kui seda kõike meenutada.
Täna lugesin vanu maile ja tilgutasin pisaraid, ehh ilus on läbi ja otsas ja kadunud ja teise oma. Miks peab olema valus kui mõtled ilusate hetkede peale? Kas tõesti saab minustki masendunud pessimist, kes ei näe seda kaugel säravat lootuskiirt...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar