Vahel on ikka kohutavalt kurnav, kui pead aina orgunnima ja kavandma ja plaanima mõnda nii lihtsat käiku nagu kinnominek. Kõik algas kuu aega tagasi, minu sünnipäevast. Sain kaks kinkekaarti - ühe kinno ja teise romantilisele õhtusöögile. Ja sel nädalavahetusel (alles!!!) sain need mõlemad ja mõnuga ära kulutatud :)See pisike kohvik oli tõesti imearmas! Emes ja Ott, paar kalli-kallit veel teile selle hea mõtte eest. Ma sain tõelise maitseelamuse ja veel milline teenindus ja koht ise ka ilus ja hubane. Eriti mõnusaks tegi selle õhtu muidugi teadmine, et ma võin valida toite oma maitse, mitte rahakoti järgi. Et siis Creperie oli see koht.
No kinno plaanisin koos Lelega minna, tema päevaplaani enda omaga kokku sobitada oli juba ise üks suur arvutamine. Pikad koolipäevad, lisaks kossutrenn ja koorilaul, siis koolitantsu võistlused, sõbrantside sünnad ja siis veel minu lauluproovid ja esinemised. Arvestada tuli ka Mamma päevaplaaniga, et ta Kirket vaataks, temal jälle pikad tööpäevad ja vabal päeval veel need küsitlused. Liina lapsed olid ka vahepeal siin, ühesõnaga - hullumaja. Siis teine ja oluliselt keerulisem pisiasi - leida meile mõlemale sobiv film. Lele tahtis õudukaid või komöödiat, mina romantilist või draamat, et leia siis see sobiv. No eile õhtul leidsime lõpuks aja ja filmi. Koju jõudsime 11 ajal öösel ja puruväsinud (ma käisin ju hommikul Jüri kirikus laulmas), et tihe päev oli. Minul oli küll kergelt mõru "tehtud" maik suus aga film oli seda sebimist väärt - Väljamõeldisestki veidram. Julgen soovitada, isegi Lelele meeldis.
Aga sellist planeerimist ja sebimist ei taha ma küll rohkem. Need pisikesed asjad võiksid ja lausa peaksid oluliselt spontaansemad olema, et lihtsalt praegu on tuju ja kohe lendan. Oi kuidas ma seda vabadust - lihtsalt minna ja tulla - taga igatsen...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar