Täna hommikul, nagu ikka, viskasin kassi aknast õue. Julmalt kõlab aga noh, esimene korrus ja kassile meeldib jalutada. Ma ise arvan, et kohevasse lumme kukkuda on peris mõnus aga ei tea ju seda kassi hingeelu. Igatahes Kirke pistis kohe kisama, et kass kadund ja too tuppa. Olgu, olgu panin riidesse ja õue, loomakesele järgi. Miski oli aga kassi juba ehmatanud ja too oli auto alla peitu pugenud. ETV logoga väikebuss lausa neelas selle kassi alla. Igatahes terve päeva jooksul ei õnnestunud kõutsi sealt välja meelitada. Kuulasin kuidas ta njäus kapoti all aga aidata ei saanud. Iga natukese aja tagant läksime jälle välja (kord ema, kord mina) aga kasu ei miskit, väga paha tunne oli sees küll. Mul käis isegi peast läbi mõte, kuidas omanik hommikul tööle minnes mu looma lihtsalt ära kõrvetab.
Õhtul otsustasin autoomaniku ülesse otsida - üheksakordne paneel, ei tunne ju ka kõiki naabreid ja nende masinaid. Alul plaanisin kõik korterid läbi käia, no hullult seletamist aga mis sa hädaga teed. Õnneks teadis majahoidja kes ja kus, nii ma siis andsingi vaid alt uksekella ja peale ebalevat seletust jäin omaniku ootama. Seisime majahoidjaga auto ees ja arutlesime olukorra üle. Vahepeal ikka kissitasin ja kass vastas haleda njäuga. Siis aga loivas auto juurde üks valge kiisu, vaatas meid, kuulatas nagu mõistes, tõusis tagumiste käppade peale ja nuusutas sealt kust hääl kostis ning puges siis auto alla. Mõne aja pärast kostis madinat, selline kisklemise moodi, sisin ja ragin. Veel veidi ja mõlemad kassid tulid auto alt välja. Meie oma oli hirmunud ja värises, teine näis uhke nagu vapper päästja kunagi. Ma olin täielikus hämmingus. Ei tunne ma seda bussi, et teaks kuidas loom sai kapoti alla ronida või mõista miks ta sealt välja ei saanud. Tõeliselt müstiline oli aga selle päästja kassi teadlik käitumine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar