Vihmane sügisilm, see on varem olnud ikka kuidagi kosutav ja rahustav. Hea aeg, et omi mõtteid seada ja aeg maha võtta ja unistada ja looduses olla ja külmetada ja märjaks saada ja tunda end piisikese osana kõiksusest ja ... Praegu on aga seda kõike kuidagi liiga palju saanud. Võibolla seetõttu, et koos Kirkega ei saa vihmas hulkuda, esiteks on tal köha ja teiseks miski uus ja vihastama ajav mood oma saapaid jalast lükata - ja jonnakalt aina uuesti ja uuesti. Seda jonni ei saa eirata ka, et las külmetab - emme annab alla ja vudib koju tagasi. Aga vihma aina sajab ja sajab ja lõppu ei paista ega paista. Igatahes teeb see kõik kokku toast välja minemise tüütuks ja ebameeldivaks.
Ma ei saa midagi parata aga see ´kodus kinni´ tunne hakkab ajudele. Tunnen end lausa kasutuna - tahaks teha täiskohaga tööd, mitte paar korda nädalas mõned näpatud tunnid. Pilte töödelda päeval, mitte öösiti kui silm juba kinni vajub. Kirjutamiseks puuduvad ideed, kui vahepeal värsekt õhku ei saa, inimestega ei suhtle, ei vaidle (vot sellest viimasest tunnen eriti puudust).
Ma olen endale küll mõne vabama hetke lubanud aga no liiga lühikeseks jäävad need ja varga tunne on vahel. Mhm, ajavaras - teiste vaba aega näpates võib see nauditav hetk hiljem süümekaid tekitada. No õnneks pole süütunne veel väga suureks kasvanud, sest ahnus torgib tagant - veel, andke mulle veel oma aega!
Ja miski veider asi toimub nende luuletusega, mida ma kirikulehele kirjutan. Juba neljas (!) luuletus on saanud viisi. Ilus muidugi aga kummaline on see teadmine, et midagi nii lihtsat nagu minu kribatud värsid, kedagi laulu tegema inspireerivad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar